Avalehele | Kiviraiumine ajaloost praktikani | IMPRESSUM | LINGID

3.7 Kivi lihvimine ja poleerimine

3.7.1 Lihvimine ja poleerimine

Lihvimine on kivipinna viimistlemine, mille käigus pinda töödeldakse seni, kuni kaovad silmaga nähtavad töötlusjäljed ja saavutatakse soovitud pinnasiledus. Edasise töötluse − poleerimise − käigus antakse kivile läige (klants). Poleerimisega avaneb kivimile iseloomulik värvigamma ja tekstuurimuster.

Lihvimisel ja poleerimisel kasutatakse, nagu lõigateski, abrasiivpulbreid. Kui lõikamisel kasutatakse peamiselt jämedat, kõige enam kivi kulutavat abrasiivpulbrit, siis lihvimise-poleerimise abrasiivpulbrid on erinevate omadustega. Alustatakse jämedamatest ja kõvematest abrasiividest ning minnakse üle peenematele ning pehmematele. Kui lõikamisel puutub vastu kivi kitsas lõiketera, siis lihvimise poleerimise puhul on kivipinda töötlev tööriistaosa lai. Tavaliselt on see pöörlev ümmargune ketas, mille alla puistatakse lihvpuru või siis on lihvketta all jäik abrasiivisegust töötlemiskiht.

VT Looduslikud ja kunstlikud abrasiivid >>>

Lihvimis-poleerimistöid tehakse nii kuiv- kui märgtöötlusega, tööstuses peamiselt vee kaasabil. Vesi uhub minema kivilt mahahõõrutud kivijäägi ja jahutab tööpinnad. Jahutatud lõike-lihvtehnoloogia võimaldab kasutada vaskühenditega teemantlihvpindu. Suuremates kivitööstustes on vee korduvkasutussüsteemid, lihvimise ja lõikamise käigus tekkinud kiviainejääkidega vesi setitatakse settekaevudes ning pärast vee selginemist kasutatakse vett uuesti tööprotsessis.

Väikeste pindade lihvimiseks ja poleerimiseks kasutatakse elektrilisi või suruõhul töötavaid aeglaste pööretega käsitööriistu.

VT Käeshoitavad elektri- ja suruõhuvahendid >>>

3.7.2 Lihvimisprotsess

Lihvimisprotsessi põhimõte on sama nii abrasiivlihvketaste kui lahtise abrasiivi kasutamise puhul: iga järgnev kasutusele tulev abrasiivpuru või kettaabrasiiv on eelnevast peenem, iga järgneva abrasiivi või kettaga hõõrutakse maha eelmise abrasiivi jämedamad hõõrumisjäljed.

Kõige jämedama lihvkettaga lihvides on tähtis välja lihvida kõik eelneva töötluse jäljed ja pinnakõverused. Eriti raske on see hammashaamriga töödeldud pinna puhul: ikka juhtub jääma mõni üksik löögijälg, mis jääb juba poleeritud pinnal paistma valge laigu või täpina.

Lihvides on oht töödelda kivi pind nõgusaks. Kõvad lihvimiskettad ei võimalda aga nõguspinda edasi töödelda, selle vältimiseks tuleb teadlikult lihvida kivi servaalasid rohkem kui kivipinna keskosa, päris servaaladelt lihvimiseks hoitakse lihvketast kolmandiku ulatuses üle kivi serva. Hammashaamriga pinda lihvimiseks ette valmistades on võimalik ettenägelikult teha lihvimisele minev pind veidi kumeraks.

Kivimi mineraloogilisest ebaühtlusest tingituna võib mõni lihvitava pinna osa kuluda kiiremini. Ühesuurused lihvkettad kipuvad mingeid tekkinud sissehõõrumisvigu kordama, seetõttu on hea lihvimisprotsessis kasutada erineva läbimõõduga lihvimiskettaid. Konarliku hammashaamripinna pealt alustades sobivad jämelihviks laiemad kettad. Ketta läbimõõte võib varieerida. Peenema lihvimispuruga kettad võiksid olla läbimõõdult väiksemad, nii saab välja lihvida ka tekkinud pinnanõgusused. Lahtise abrasiiviga lihvides tehakse lihvitavale kivile ümber raam, et tööprotsessis üle kiviserva läinud lihvimispuru tagasi kivile lükata.

Kivimite poleerimiseks kasutatakse tavaliselt rohkem erinevate jämedustega käiasid. Kõvade kivimite puhul kasutatakse hea poleeri saavutamiseks 4−5 poleerimiskäia. Poleerimisprotsess ei ole nii hästi jälgitav nagu lihvimine, seega nõuab poleerimine kannatlikkust. Poleerides võiks erinevate poleerkäiadega töötamise aja mõõtmiseks kasutada kella. Poleerimise keerukus tuleneb kivimaterjali erinevusest. Erinevate kivimite poleerimiseks kasutatakse erinevat käiade järjestuse tihedussammu. Samuti võib erineva kivimaterjali korral muutuda sama käia tööaeg. Poleerimiskvaliteet oleneb otseselt lihvimise kvaliteedist, eriti oluline on üleminekuetapp lihvimiselt poleerimisele.

Kõvemaid kive poleeritakse lõppjärgus rohelise kroomoksiidi abil. Poleerketas on kas vildist või vilttallaga. Heledamate kivide poleerimisel on oht, et roheline kroomoksiid tungib kivi mikropooridesse ja jääb sealt välja paistma. Sellisel juhul kasutatakse heledat värvi või värvituid poleerpulbreid ja -pastasid, nt alumiiniumoksiidi. Ka on kaasajal olemas sellise peensusega poleerimiskäiad, mille töötulemust ei ole vaja viltkäia ja abrasiivse pastaga viimistleda. Viltkäiaga poleeri viimistlemise puuduseks on, et viltkäi kulutab pehmemad kristallid kõvematest kristallidest madalamaks. Tulemuseks on nn pehme poleer, mille läige ja peegeldus ei ole terav ja selge.

3.7.3 Lihvimistarvikud

Lihvimiseks kasutatavad vahendid on kas läbinisti abrasiivsegust (nt kausslihvkettad) või on abrasiivi kasutatud tööpindades (enamikul juhtudel). Teemantriistade valmistamisel on teemantpuru sideaines. Sideained on erinevad alates värvilisest metallist kuni elastsete plastmaterjalideni.

Pehmemate kivide tööstuslikul poleerimisel eelistatakse lihvkive, mille materjalideks on pehmemad abrasiivid, kõvade kivide puhul on eelistatud teemant.

Ühest tükist kokkupressitud abrasiivist lihvkettad on erineva läbimõõdu ja paksusega kausikujulised kausslihvkettad või siis sarnanevad lõikeketastele.

Poleerimisketaste materjaliks võivad olla plastmassid ja kautšukisegud, mille sees on poleerimisabrasiivi tükikesed.

Sarnaselt lihvketastele on kasutusel olevad lihvimiskivid valmistatud kas kogu ulatuses abrasiivsegust või teemandi kasutamisel esineb teemantabrasiiv vaid tööpindades.

Joonis 3.7.1 Lihvimiskettad

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 3.7.2 Erineva kujuga teemantkettad

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 3.7.3 Kausslihvketas ja karborund

FOTO: K. Nõmmela

Väiksemate kivipindade lihvimiseks ja poleerimiseks käeshoitavate lihvijatega kasutatakse tänapäeval õhukesi pehmeid-painduvaid kummiseguse abrasiiviga nn lihvimisnahku. Õhukese lihvimisnaha tagaküljel on kate, mis fikseeritakse takjakinnitusega lihvimistalla külge. Lihvimistald omakorda käib keermeühenduse abil käsilihvija külge. Lihvimisnaha viltja katte värvus näitab ära, millise kettaga on tegemist, sest tagaküljel olev terajämedusnumber kulub kasutamisel maha, värvus aga jääb. Jämedamad lihvimisnahad on väiksema, poleerimisnahad suurema numbriga.

Pehmete ja kõvade kivimite jaoks valmistatakse erinevaid poleerimisnahku. Tavaliselt lihvitakse kõvemaid kive käeshoitavate lihvijatega vee kaasabil, nagu suurtes tööpinkides. Välja on töötatud ka universaalsed lihvimisnahad, mille koostis võimaldab nii vesi- kui kuivlihvimist.

Lihvimisnaha alla käiv tugitald on tavaliselt veidi painduv. Painduvus võimaldab lihvida ja poleerida ka kergelt nõgusaid kivipindasid, mida kõva tallaga teha ei saaks. Kivitöökodades, kus tuleb lihvida palju sirgeid pindu, kasutatakse kõvu lihvimistaldasid. Lihvimistald koosneb kahest osast, mis võimaldab vajaminevaid lihvimisnahku hõlpsalt vahetada, ilma et lihvimisnahka peaks takja küljest maha rebima.

Käiakivid sarnanevad lihvketastega, kuid on teistsuguste omadustega ning mõeldud tööriistade teritamiseks. Peale liivakivikäiade on kasutusel väga erinevate omadustega käiakive. Käiakivide abrasiiv sõltub teritatava tööriista materjalist. Abrasiiv, mis kulutab hästi terast, ei kuluta kõvasulamit. Kõvasulami käiamise käiad on valmistatud karborundist, kõvasulami peenterituse käiad teemantpulbri ja sideaine segust.

3.7.4 Lihvmasinad tööstuses

Tööstuses kasutatavad lihvmasinad on vajadusest lähtuvalt erineva suuruse ja keerukusastmega. Suurtel lihvmasinatel on mitu lihvketast: kiviplaadid võivad liikuda läbi masina konveierlindil, alludes erineva abrasiiviga lihv- ja poleerketaste töötlusele.

Joonis 3.7.4 Konsool-lihvmasin

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 3.7.5 Konsool-lihvmasin

FOTO: K. Nõmmela

Konsool-lihvimismasin e liigend-lihvimismasin on kõige tuntum ja väiksemates kivitöökodades enim kasutatav lihvimismasin. See kinnitub jäigalt seina või tugijala külge, tänu liigendile on võimalik lihvketast liigutada kogu lihvitava pinna kohal. Ühe lihvimisetapi lõppedes vahetatakse lihvketas peenema vastu.

Joonis 3.7.6 Konsool-lihvmasin torupuurijana

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 3.7.7 Segmentkividega lihvimisketas

FOTO: K. Nõmmela

Konsool-lihvmasinat saab kasutada ka teemant-torupuurimisel. Selleks kinnitatakse masina külge lihvketta asemel torupuur.

Pehmemate kivimite lihvimisel kasutatakse höövelpinke. Höövelpingi lõiketera liigub edasi-tagasi, lõigates maha üleliigset kivikihti üksteisele järgnevates vaokestes. Mõne masina tööjälg sarnaneb käsirihvelhöövliga teostatud rihvelpinnafaktuurile.

Suuremate tööpinkide lihvkettad võivad olla metallist, nendele kinnitatakse vahetatavad lihv- või poleerimiskivid. Lihvkivide kuju võib sõltuvalt masinast varieeruda.

Joonis 3.7.8 Rihvelpinnafaktuur

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 3.7.9 Rihvelhöövel

FOTO: K. Nõmmela

TAGASI | ÜLES | EDASI