Avalehele | Kiviraiumine ajaloost praktikani | IMPRESSUM | LINGID

3.2 Tööriistad

3.2.1 Kõvad kivimid

Joonis 3.2.1 Kivitöös valib meister tööriistad kivist ja
tööülesannetest lähtudes ning kasutab töö teostamiseks
erinevaid vahendeid ja meetodeid.

3.2.1.1 Meislid

Meisel on kõvast ja vastupidavast terasest valmistatud kiilukujuline lõike- ja löögiriist. Meisli teritusnurk jääb vahemikku 35−85°, sõltudes tööoperatsioonist, teramaterjalist ja raiutavast kivimist.

Meisleid on mitmesuguseid alates sellistest, mida lüüakse haamriga kuni erinevate elektri- ja suruõhumehhanismide löögijõudu kasutavate töövahenditeni. Käsimeisli keha peab võimaldama seda raiumise ajal mugavalt käes hoida. Enamasti on meislikehal ristkülikukujuline ovaalsete külgservadega või hulknurgakujuline ristlõige.

Tööriistaterasest meislite kõrval on kasutusel joodetud kõvasulamist teraotstega meislid. Kõvasulamiks nimetatakse volframkoobaltkarbiidi lisandiga terast, mille struktuur on töödeldud võimalikult peeneks.

Kõva kivi raiumisel kasutatavad meislid jagunevad kaheks: lamemeisel (ingl k - flat chisel) ja terava otsaga meisel (ingl k - point chisel). Lamemeisli kohta on paralleelselt kasutusel nimetused «laimeisel» ja «lapikmeisel».

Lamemeislid erinevad laiuse, kuju ja teritusnurga poolest ning võimaldavad teostada erinevaid tööoperatsioone. Kiviraiduritel on nende jaoks aastate jooksul väljakujunenud nimetused, näiteks «ponu», «punt» ja «pardinokk», mis on kasutusel tänaseni.

/\ ÜLES /\

Lamemeislid

Joonis 3.2.2 Lamemeisel

Kiviraiumisel kasutuses olev lamemeisel on 2−3 cm laiune meisel, mida harilikust meislist eristab kõvasulamist tera ja täisnurgale lähenev teritusnurk.

Lamemeisliga on hea raiuda tasaseid ja sirgeid pindu, eriti kivitahuka äärte lähedal. Lamemeisel on põhiline töövahend kivi servade töötlemisel. Kivitahuka äärte ja nurkade raiumist nimetatakse äärte lahtivõtmiseks ja seda tehakse lamemeisliga. Tahuka küljele tõmmatakse värviline joon ja kui mahavõetav kiht on õhem, saab laimeisliga ääre lahti joont mööda töötades. Nurkade lahtivõtmisel raiutakse diagonaalis suunaga kivi keskme poole. Raiudes meisliga kivipinda tasapinna äärtel, hoitakse meislit äärega risti. Laimeisliga saab kivi pinna raiuda küllaltki siledaks.

Laia ja tugevat meislit kasutatakse ka kivi kiilumisel. Parema lõhestuvuse saavutamiseks pinnitakse puuriaukude vaheline ala üle, st lüüakse ühte soonde. Nii tekivad kivipinnale esmased lõhenemismõrad. Õhemate kiviplokkide tükeldamisel võib kasutada ka pinnimist ilma puuraukudeta.

Joonis 3.2.3 Ponu

FOTO: A. Rudanovski

Joonis 3.2.4 Ponu teritus

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 3.2.5 Ponu kasutus

FOTO: K. Nõmmela

Ponu on lamemeisel, millega raiutakse kiviplokkide servadelt maha suuri kilde. Meisli põsed on teritatud erinevate nurkade all, tera ebasümmeetriline. Ponu peab killu eemaldamiseks käes olema õigetpidi: kildu lööb ära nürima teritusnurgaga tööriistapool.

Joonis 3.2.8 Klompfaktuuri tegemine

FOTO: A. Rudanovski

Joonis 3.2.9 Klompfaktuur

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 3.2.10 Klombitud kivimüür Toompeal Tallinnas

FOTO: K. Nõmmela

Kui ponu kasutati kiviplaatide serva klompfaktuuri tegemiseks, siis nimetati seda ka klompmeisliks. Pehmemate kivimite puhul saab klompserva raiuda ka tavalise laia meisliga.

Täheraiumise meislid on peenemad ja kitsamad lamemeislid, millel hoolimata tera laiusest on peen varreosa, et meislil oleks väiksem inertsjõud.

/\ ÜLES /\

Terava otsaga meislid

Joonis 3.2.11 Punt

FOTO: A. Rudanovski

Joonis 3.2.12 Punt

FOTO: A. Rudanovski

Joonis 3.2.13 Erineva suurusega nn pardinokad

FOTO: K. Nõmmela

Punt on teravatipuline sümmeetriline meisel, mis sarnaneb pliiatsi või suure naelaga. Kõige suurem raiumistöö kõvemate kivimite puhul tehtigi varem pundi abil. Teritus meenutab pliiatsiteritust.

Veel mõnikümmend aastat tagasi valmistati ja teritati punte ise. Otsad taoti sepaääsil neljakandiliseks ja karastati madalapõhjalises veega täidetud kivivannis, kuhu pundid asetati püsti. Korraga teritati kuni 50 punti, mida siis järjest kasutati. Kui kõik nüriks muutusid, tuli protseduuri korrata.

Kui teravatipulise sümmeetrilise meisli teritus on aetud pardinokka meenutavalt lapikuks, nimetatakse meislit pardinokaks. Vaadates sellist meislit ühelt küljelt, on tera teravatipuline, ristivaates aga lapik ja ümar. Raiumisel hoitakse pardinoka lapikut tera kivi pinnaga paralleelselt.

Pardinokaga raiutakse enamasti kivipinnast väljaulatuvat kivimaterjali või kivi nurki, andes selliselt kivile soovitud, väga täpse pinnaga kuju. Pardinokaga raiudes võib kivikild murduda lahti väga sügavalt ja tekitada kivipinda soovimatu augu. Seega ei kasutata pardinokka täppistöötluseks, vaid kivimassi vähemaks raiumisel. Pardinokaga on võimalik töödelda eriti jämeda faktuuriga pinda, mis võib pakkuda meeldivat vaheldust peenraiepindadele või poleerpinnale.

Joonis 3.2.14 Erineva suurusega teravaotsalised meislid. Nendega saab eemaldada kõrgemaid kohti kivil, millele lamemeisliga ligi ei pääse, nt tähtedevahelist ala

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 3.2.15 Tähtedevahelise pinna raiumiseks kasutatakse väiksemat teravaotsalist punti

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 3.2.16 Täheraiumismeislid

FOTO: A. Rudanovski

/\ ÜLES /\

3.2.1.1 Vasarad/haamrid

Joonis 3.2.17 Kiviraiumishaamrid

FOTO: K. Nõmmela

Traditsiooniline graniidiraiumishaamer on kahe löögitallaga terasest 0,8−1,2 kg raskune haamer. Ponuga töötades kasutatakse raskemat 1,5−2 kg haamrit. Kahekäeponule pealelöömiseks läheb vaja juba 3−5 kg kaaluvat vasarat e kuvaldat. Täheraiumishaamrid on kerged.

Metallvasarate pea on kahepoolne, mis tähendab, et vasaral ei ole pinni ja mõlemad otsad on löögitallad. Vasara kuju mõjutab löögi iseloomu. Vasar, mille pea on varre kinnituse kohalt jämedam või mille kuju on piklikum, annab kasutades teravama ja jõulisema löögi.

Tihti on kiviraiduril haamer kinnitatud varre otsa veidi viltu, et oleks mugavam raiuda. Mõnikord kasutatakse ka painutatud kujuga kiviraidurivasaraid. Haamrivars ei tohi olla metallist, sest metall edastab löögipõrutuse kätte ja mõjub pikaaegsel kasutamisel liigestele. Puidust varre võib ise valmistada. Sellisel juhul tuleks eelistada elastsemat puitu, näiteks pihlakat, valgepihlakat, ka noor kask ja toomingas sobivad hästi. Vars voolitakse käepärase kujuga, see ei tohi olla pikk. Poest ostetud tavaliste naelahaamrite vars on liiga pikk ja tülikas kasutada.

Joonis 3.2.18 Kahekäeponu

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 3.2.19 Klomphaamer

FOTO: A. Rudanovski

Joonis 3.2.20 Kivilõhestuskirves

FOTO: A. Rudanovski

Kahekäeponu,mida mõnikord nimetatakse silmaga ponuks, tööosa sarnaneb käsiponule, muus osas meenutab see pööratud otsaga suurt vasarat või tömpi kirvest. Kahekäeponu ei ole kinnitatud varre külge kiilude abil. Vajadusel saab vart välja tõmmata ja ponu teistpidi otsa panna nii, et oleks võimalik kitsastes oludes ponu kinnihoidmispoolt ehk löögiosa asendit vahetada. Tavaliselt töötatakse kahekesi, üks hoiab ponu ja teine lööb peale.

Joonis 3.2.5 Klomphaamri kasutus

Kahekäeponule lööb suure vasaraga peale abiline ja nii on võimalik kivi servast eemaldada eriti suuri kilde. Ponule antakse haamriga tugevaid lööke seni, kuni kivi löögikohast murdub.

Klomphaamer on mõeldud sirgete kildude löömiseks kivi servast.

Maakivimüüri materjali saamiseks lüüakse kivikamaka küljest suuri tükke kivilõhestuskirvega, mis mõneti meenutab puulõhkumiskirvest, kuid on palju massiivsem.

/\ ÜLES /\

Joonis 3.2.21 Käsihammashaamrid, erineva tiheduse ja suurusega teravikud

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 3.2.22 Hammashaamer

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 3.2.23 Kalev hammashaamriga partsuga

FOTO: K.Nõmmela

Hammashaamer on laia lameda löögitallaga raiumisriist, millel erinevalt harilikust vasarast on löögitallal teravikud. Teravad hambad asetsevad löögitallal ühtlaselt, need võivad erineda tiheduse ja suuruse poolest. Hammashaamer meenutab välimuselt lihahaamrit.

Hammashaamrit kasutatakse kivipinna silumiseks. Jämedamaid hambaid on vähem ja selline haamer jätab jämedama raidejälje. Peenikesi hambaid on rohkem ja need asetsevad tihedamalt; selline haamer jätab peenema raidejälje.

Käsihammashaamriga töötades suunatakse löök otse kivi pinnale. Vastu kivi tuleb lüüa kogu haamripinna ehk täistallaga, mitte viltu ühe servaga. Hammashaamriga tagudes tasandatakse väiksemaid konarusi, saades ühtlase, peene täksitud faktuuriga pinna. Suruõhuga töötav hammashaamer eristub käsihaamrist ainult suruõhuseadme liidese poolest.

hr
TAGASI | ÜLES | EDASI