Avalehele | Kiviraiumine ajaloost praktikani | IMPRESSUM | LINGID

2.3.4 Kivimite liigitus: moondekivimid

2.3.4.1 Moondekivimite teke

Kivimid ei ole kunagi lõplikult valmis. Need muutuvad aegade jooksul koos ümbritsevate olude muutumisega. Moondekivimid tekivad alati põhjaveest sügavamal maakoore sees, olles kujunenud kas endistest tard- või settekivimeist, mis on sattunud uude füüsikalis-keemiliste mõjutuste piirkonda. Näiteks maakoor võib vajuda, kui sellele vulkaanilise tegevuse tõttu uued rasked kivimikihid peale kantakse. Kivimid satuvad surve alla, temperatuur tõuseb ja nii moonduvad need uutele tingimustele vastavaiks.

Temperatuur võib tõusta ka siis, kui moonduvate kivimite lähedusse pressub magma. Peamisteks mõjuteguriteks peale rõhu ja temperatuuri on veel magmalise päritoluga gaasid ja lahused, veeaur.

Metamorfism e moondumine toimub väga pika aja jooksul enam-vähem tahkes kivimis ilma kivimi ülessulamiseta, kusjuures teatud ajamomendil on lahustunud olekus vaid tühine osake mineraalist. Ühest lähtekivimist alanud metamorfoos võib jõuda erinevatele moondumisastmetele. Kivimid on sarnased küll keemiliselt koostiselt, kuid erinevad struktuurilt ja tekstuurilt. Olenevalt kivimi siseehitusest nimetatakse neid moondeastmeid eri nimetustega ning nii saab välja kirjutada moondumisrea:

savi – kiltne savi – savikilt – fülliit – vilkkilt – vilkgneiss - tahvelkilt – kristalne kilt – gneiss

Alati ei õnnestu sellist moondumisjärjestust kindlaks teha ega lähtekivimit määrata, sest eriti tugeva moonde korral võivad erinevatest lähtekivimitest tekkida samailmelised moondekivimid. Moondekivimitele on iseloomulikeks tekstuurilised tunnused, mille alusel eristatakse kiltasid ja gneisse.

2.3.4.2 Sagedamini esinevad moondekivimid

Kiltade mineraalid asetsevad samasuunaliselt väga peenikestes kihtides. Mõnede ülihästi lõhenevate mineraalide korral (vilk, kloriid, talk) lõhenevad kiltkivid kergesti õhukesteks plaadikesteks. Kiltkivide tekkele avaldas mõju ülisuur ühesuunaline rõhk, kusjuures mineraalid saavad kasvada väiksema rõhu suunas.

Tuntumad kivimid kiltadest on tekkinud kas savi moondumise tagajärjel (savikilt, fülliidid, vilkkilt) või magmaliste kivimite, porfüüride metamorfoosil (kloriitkilt ja talkkilt). Savimoondel tekkinud kivimid on hallikad, mustjad, rohekad, mahumass 2600-2700 kg/m³.

Joonis 2.3.42 Kiltkatus Taageperas

FOTO: K. Nõmmela

Õhukesekihilisi tasapindse lõhenevusega kiltasid tihti ei töödelda, säilitatakse plaatide looduslik murdepind. Kiltkivist on näiteks katused Mooste mõishoonetel ja Taagepera lossil.

Talkkildad on kildalised, mis katsumisel rasvasena tunduvad. Need on värvuselt rohekashallid, küünega kriimustatavad kivimid. Peale talkkilda kuuluvad oma koostiselt talgikivide hulka veel serpentiniit ja steatiit. Ka soomlaste tuntud heade soojaomadustega vuolukivi on talgikivim. Mineraal talk tundub katsudes seepjas või rasvane. Et mineraal talk on kõvadusskaalal kõige pehmem mineraal, kuuluvad ka talgikivid pehmeimate hulka.

Joonis 2.3.43 Steatiit (Soapstone)

FOTO: spike55151 via Flicr CC BY-NC-SA 2.0

Joonis 2.3.44 Rohekas serpentiniit

FOTO: jb-photo-paris via Flicr CC BY-NC-SA 2.0

Steatiit (kreeka keeles on steariin rasv) näib välisena rasvasena, meenutab steariini, parafiini või searasva, kuid on tihe, massiivne, peitkristalliline talgikivim.

Kõvadus Mohsi skaalal on 1 - seda saab küünega kriimustada ja noaga lõigata. Seega on see pehmeim kivim, millest skulptuure valmistatatkse. Värvus varieerub valgest hallini ning kollasest rohelise, pruuni ja mustani. Materjal on hea poleeritavusega ning meenutab poleeritult marmorit. Poleerimiseks kivi kuumutatakse ja hõõrutakse üle parafiiniga.

Serpentiniit ) sisaldab palju mineraal serpentiini, on murtuna rohekat värvi, voolavate rohekaskollaste kihtidega, tihti laigulise tekstuuriga. Poleeritult muutub kivim tumeroheliseks, peaaegu mustaks.

Mineraal serpentiinil on ussinahka meenutav välimus, mis on kivimile ka nime andnud. Kõvadus (2,5) 3–4. Kivim sarnaneb ühevärvilisena nefriidile, mustrit moodustavad pehme steatiidi kihid muudavad kivimi raiumiseks vähemsobivaks. Niiskena pehme, treitav, poleeritav. Poleerimiseks kasutatakse alumiiniumoksiidi. Skulptorid kutsuvad serpentiiniks tihti kõiki rohelise värvusega marmorisarnaseid kivimeid.

Teiseks tihti esinevaks tekstuuritunnuseks moondekivimitel on vöödilisus, mida nimetatakse ka gneisilisuseks.

Joonis 2.3.45 Gneiss

FOTO: A. Põldvere Eesti geokogude andmebaas SARV

Gneisid on tekkinud peamiselt graniitsete kivimite ümberkristalliseerumisel, kuid need võivad olla tekkinud ka settekivimitest. Ka kildad saavad maakoore sügavuses järjest suureneva rõhu tõttu tihedaks vöödiliseks kivimiks moonduda.

Gneisile on iseloomulik lainjas vöödiline tekstuur, mille tingib tumedate ja heledate mineraalide kihiline vaheldumine ning mineraalide orienteeritud asend. Värvitoonilt on need hallikad, roosakad, punakad. Kõvadus 2,6–3, mass 2780 kg/m³.

Mineraalide orienteeritusest tingitult on kivi raieomadused eri suundades isesugused. Vilgurikkamad gneisid murenevad kergesti.

Gneisid on arvuliselt Eestis leiduvate rändkivide hulgas graniitide järel teisel kohal, moondekivimitest esikohal. Eesti maa-aluses kristalses aluskorras on gneisid enamlevinud kivimid.

Migmatiidid on tekkinud graniitse magma tungimisel ümbritsevasse kivimisse, selle lõhedesse. Võõra materjali sissetungist kõnelevad terajämeduselt, mineraalselt koostiselt kui ka värvuselt ja hele-tumeduselt selgelt eristuvad sooned ja vahelduva paksusega vöötmed kivi pinnal, mis võivad olla nii sirged kui keerdunud.

Mõnikord iseloomustatakse migmatiiti kui moondekivim gneisi ja sissetunginud tardkivimi graniidi segu. Kivim on tekkinud enam kui 650° C juures ja on märgata kivimaterjali kohatist ülessulamist ja voolamist. Eesti rändkivide seas on palju selliseid kahe kivimi segust koosnevaid kive. Üsna tihti on gneisid läbistatud heledatest graniitse koostisega kivisoontest.

Migmatiidid on väga dekoratiivsed ja hinnatud viimistluskivid.

Räniliivakivide moondel on tekkinud kvartsiit, erinevalt liivakivist pole kvartsiteri ja sideainet võimalik silmaga eristada, kivi murdepind läbib üksikuid terakesi, mis luubiga vaadates tunduvad kokkusulanuna.

Kvartsiit on massiivne, peeneteraline, kuid kihilise suhkurja tekstuuriga kivim. Värvuselt heledad hallid, kollakad, roosakad, punakaspruunid, harva valged. Kvartsisisalduse tõttu kõvadusega 7, 2600- 3000 kg/m³. Murenemisele vastupidav, kuid raskesti töödeldav, samas annab hea poleeri. Murda on seda kergem kui lõigata.

Meil on rändkividena tuntud roosakas-punakas Soome Jotnia kvartsiitliivakivi. Sellega sarnane on Karjalas Onega järve ääres leiduv ruske Šoksa kvartsiitliivakivi. Seda on kasutatud Peterburi Iisaku kiriku sisemuses.

2.3.4.3 Marmor – hinnatuim moondekivim

Kõige tuntum ja hinnatum moondekivim on kindlasti marmor (kreeka keeles tähendab marmoros hiilgavat).

Marmor koosneb mineraal kaltsiidist või mineraal dolomiidist nagu settekivimid lubjakivi või dolokivi. Marmor on tekkinud nende kivimite moondel. Teiste kivimite hulgas teeb marmori eriliseks valguse läbikumavus pinnal. Nt Carrara marmori puhul saab seda näha kuni 4 cm, tavaliselt 1,5–2 cm sügavuseni.

Video 2.3.1 Carrara marmor on endiselt hinnas

Marmor võib olla suure-, keskmise- ja peenekristalliline. Kivimi kõvadus Mohsi skaalal on 3. Välimuselt võib marmor meenutada kivistunud kristallsuhkrut. Kaalult tundub see tardkividest kergem, kuid mulje on petlik: dolomiitse marmori mass on 2900 kg/m³, tavaliselt 2600-2800 kgm³.

Puhas kaltsiitne marmor on valge, ent sellist vöötideta kivi on raske leida ka enimhinnatud karjääridest. Enamasti on marmor värvunud lisandite tõttu, seda laias värvigammas. On halle, roosasid, pruune, sinakashalle, punaseid, rohelisi ja isegi musti toone grafiidi tõttu, mis on tekkiud orgaanilise aine lagunemisel. Tihti ei ole lisandid massiivis ühtlaselt jagunenud ning seetõttu on marmorid laigulised, vöödilised ja mustrilised.

Joonis 2.3.48 Inkrusteeritud marmorist lauaplaat. Natural History Museum, London

FOTO: Swamibu via Fotopedia CC BY-NC 2.0

Joonis 2.3.49 Taj Mahal on täielikult marmoriga
kaetud

FOTO: Dhirad via Wikimedia Commons CC-BY-SA-2.5

Oma värvikirevuse tõttu on marmor väga hinnatud dekoratiivkivim. Lisandite olemasolu vähendab selle pinna läbikumavust. Mõnede marmorite värvus muutub või kaob ultraviolettkiirguse tõttu.

Ühtlase struktuuri ja tiheduse tõttu saab marmorit kergesti õhukesteks plaatideks saagida. Pind on hästi poleeritav, kuid välisõhu käes kaob läige suhteliselt kiiresti.

Joonis 2.3.50 Fabio Vialese töö näituselt Marble Sculpture from 350 B.C. to Last Week New Yorgis 2012

FOTO: libby and roberta

Joonis 2.3.51 Ai Weiwei marmortoolid (2008)

FOTO: failing_angel via Flicr CC BY-NC-SA 2.0

Joonis 2.3.52 Marc Quinn

FOTO: galimathies via Flicr CC BY-NC-SA 2.0

Video 2.3.2 Skulptor Fabio Viales vetel marmorpaadiga

Õhus leiduva väävelhappe mõjul muutub kaltsiumkarbonaat kipsiks. Kipsi maht on suurem kaltsiidil ning nt marmorplaadid võivad kergesti koolduda. Samuti ei ole marmorit, nagu teisigi poorseid kivimeid soovitav kinnitada raud- ega isegi pronkspoltidega, sest rooste tungib läbi kivi. Poldid peaksid olema roostevabad või kroomitud.

Marmor on raiutav ka karastatud terastööriistadega.

Kõige kuulsam marmor on Carrara marmor Itaaliast või siis Parossi marmor Kreekast. Michelangelo kuulsad skulptuurid on valmistatud Carrara marmorist. Eestis marmorit kättesaadaval kujul ei leidu, seda on ainult vähesel määral sügaval aluskorras.

hr
TAGASI | ÜLES | EDASI