Avalehele | Kiviraiumine ajaloost praktikani | IMPRESSUM | LINGID

2.2 Kivimiline Maa

2.2.1 Maa on kivimiline planeet

Inimese eluiga loetakse aastatega, ajaloolisi epohhe sajanditega, inimkonna teket ja arengut aastatuhandetega, aga kivitekkeprotsesse aastamiljonitega.

Maa 4,5 miljardit aastat väldanud geoloogilise ajaloo jooksul on siin tekkinud erinevatest kivimitest koosnev, 5–30 km paks ookeaniline ja 30–75 km paks mandriline maakoor. Koore alla jääb kuni 2900 km sügavuseni ulatuv vahevöö. Sellest allpool paikneb aga Maa nikkelrauast tuum, mille 2900–5100 km sügavusel asuv välisosa on vedelas olekus.

Kivimiline maakoor ei püsi paigal, vaid on pidevas liikumises. Lisaks kerkimisele ja vajumisele liigub see ka horisontaalselt. Maa on kui looduslik «soojusmasin», mille gravitatsiooniväljas liiguvad suurema tihedusega ainemassid planeedi tsentri, väiksema tihedusega massid maapinna suunas.

Joonis 2.2.1 Maakoore siseehitus

Vahevöö ülaosas – ookeanide all sügavamal kui 50 km ja mandrite all sügavamal kui 150 km – levib atenosfäär, mõnesaja kilomeetri paksune ülessulamise algetest plastiline kivimikiht.

2.2.2 Muutuv maakoor ja mandrite triiv

Maakoor on pidevas liikumises, see kuhjub, rebeneb, sukeldub, kerkib. Maakoort moodustavad kivimitekilbid/laamad triivivad pehmel ja kuumal maakera siseosal nii, et näiteks Eesti all asuv kilp on liikunud oma kunagisest asukohast lõunapoolkeral praegusesse asukohta põhjapoolkeral. Kivilaamade liikumiskiirus on 2–16 cm aastas.

Joonis 2.2.2 Maa kivimite elulugu juhatavad laamade triivi protsessid

Ookeanides kulgevad võimsad mäestikuahelikud, mida nimetatakse ookeani keskahelikeks. Laamade teke algabki ookeanides kulgevates veealustes vulkaanilistes mäestikes. Siin tõuseb Maa pinnale astenosfääri kivimist üles sulanud basaltne magma. Tardudes musta kivimi, basaldina, loob see magma ookeanipõhja maakoort. Tekkinud koor hakkab keskahelikust kahele poole eemale triivima, laiendades nii ookeaninõgu. Nii kasvab maakoort pidevalt juurde. Selline laienemine ei saa kesta aga lõputult.

Video 2.2.1 Laamtektoonika klipp,
National Geographics

Hiljemalt 200 miljonit aastat pärast «oma sündi» keskahelikus hakkavad ookeanilised laamad hävima. See juhtub nende kõige enam jahtunud, tihenenud ja paksenenud, mandriga külgnevates äärtes – nn aktiivseis ookeani äärtes. Seal «sukeldub» ookeaniline maakoor teise laama alla vahevöösse, sulades seal uuesti magmaks. Siin tekivad ookeanisüvikud ja vulkaanid, toimuvad maavärinad. Maapõue kivimid surutakse plastiliselt kokku, need kurduvad, moonudvad ja sulavad. Mandri serval vormub vulkaanidega kurdmäestik.

Ookeanisüvikute vööndis tekib mandrilist maakoort pidevalt juurde, ookeanipõhja basaltne maakoor on aga ringluses.

Ookeanide liikumisprotsessid panevad liikuma ka mandrid, mis kaugenevad ja lähenevad, lagunevad või liituvad.

Video 2.2.2 Mandrite triiv

Aktiivse ookeani ääre olukord valitseb tänapäevase Vaikse ookeani ümber: Jaapanis, Indoneesias, Lõuna-Ameerika Andide ja Põhja-Ameerika Kordiljeeride mäestikes.

Aeg-ajalt võib vahevööst tõusta üles maakoore alla suuri magmamasse, mis loovad ookeanides basaltseid vulkaane, mandritel aga mandrikoore rebestumisi – rifte. Neis paigus tekib vulkaaniline pangasmäestik.

hr
hr
TAGASI | ÜLES | EDASI