Avalehele | Kiviraiumine ajaloost praktikani | IMPRESSUM | LINGID

4.4 Tahuka raiumine

Läbi aegade on kivist kõige enam raiutud arvatavasti kõikvõimalikke tahukaid, mis on kiviehitiste detailideks. Nüüdsel tehnikaajastul lõigatakse need välja tööstustes suurte teemantsaagidega, kuid varem toimus kiviploki mõõtuviimine raiudes. Restaureeritavate objektide puhul on vaja tunda ja kasutada vana raietehnoloogiat. Tahukate juures on tähtsad sirged pinnad-tahud, mis tavaliselt asetsevad üksteise suhtes täisnurga all.

Risttahuka kui lihtsaima ja enimkasutatava vormi raiumine

Tahkude pinna raiumine algab tavaliselt kiviploki kõige suuremalt ja sirgemalt poolelt. Settekivimite, näiteks pae puhul on eeltööks veel ladestuskihtide vahelise pehmema, nn nahakihi maharaiumine.

Tahkude sirgeksraiumisel on vaja kahte pikka ja sirget rihtimisjoonlauda, millega kontrollitakse servade paralleelsust. Õhukesest metallist nelikanttorud võivad olla alumiiniumist. Lapikmeisli (servameisli) abil raiutakse üks pikematest servadest sirgelt lahti. Sellele pannakse rihtjoonlaud, teine joonlaud asetatakse kivi teise, veel raiumata serva peale ning eemalt silmaga vaadates rihitiakse rihtlauad omavahel paralleelseks (teise rihtjoonlaua madalama serva alla pannakse vastava paksusega liist või kivikild).

Joonis 4.4.1 Rihtlatid kiviserval

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 4.4.2 Puurpinnast serva mõõtmine

FOTO: K. Nõmmela

Nüüd saab välja mõõta ja märkida kivi küljele vastasserva piirjoone ning see lapikmeisli abil sirgeks raiuda. Vajadusel kasutatakse suuremate ebatasasuste maharaiumiseks ponu või punti. Ühtlasi tuleb töö käigus kontrollida, kas serv ikka on sirge ja vastasküljega paralleelne.

Serva sirgeks raiumist võib kontrollida joonlaua järgi: joonlaua ja kivi vahelt ei tohti valgus läbi paista. Kõrgemate kohtade otsimiseks kantakse rihtlaua alumisele pinnale punast värvi ja tõmmatakse sellega üle kivi serva. Kõrgemaksjäänud kohad värvuvad punaseks ja neid punaseid kohti on kerge maha raiuda.

Joonis 4.4.3 Kivitasapinna otsimine

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 4.4.4 Ketaslõikuriga märgitud servad

FOTO: K. Nõmmela

Kui vastasservad on valmis (lahti võetud, lahti raiutud), siis ühendatakse rihtjoonlaua abil raiudes ka ülejäänud servad. Servad saab lahti lõigata ketaslõikuriga ja tehtut korrigeerida vanal äraproovitud viisil meisli abil. Ketaslõikuri jälg ei mõju loomulikult ning jätab lõpetamatuse tunde, puudub serva näkkefaktuur. Seepärast tuleb nähtavaks jääv serv üle raiuda. Lihvimisele mineva pinna servad jäetakse üle töötlemata. Kui tegemist ei ole just restaureerimistööga, mis nõuab antiikse mulje jätmist, võib servade sirgeksraiumisel kasutada suruõhuäärepüstoli abi, mille jälg jääb käsiraidfaktuurist veidi siledam.

Joonis 4.4.5 Ketaslõikuri faktuur kiviserval

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 4.4.6 Servadevahelise ala tasandamine

FOTO: K. Nõmmela

Tahuka servade lahtiraiumise järel asutakse servadevahelist ala tasandama. Kõvade kivide puhul tasandatakse pind kõigepealt pundiga raiudes. Käsihammashaamri töö jaoks ettevalmistatav pind peab olema võimalikult ühetasane, sest käsihammashaamriga tagudes oli väga raske konarusi tasandada. Seepärast raiutigi tasandades korralik joon-joone kõrval faktuur. Lõpptulemusena võib pind pehmemate kivimite puhul olla üleni kaetud näkkefaktuuriga (kirkajälg), kõvade kivide puhul on tavalisem hammashaamrifaktuur. Pinnaviimistlus sõltub siiski eelkõige töö eesmärgist.

Suruõhutööriistade ajastul on lihtsam konarused n-ö maha lasta või maha partsutada suruõhuhammashaamrite abil. Seejuures kasutatakse alguses jämedat e väiksema hammaste arvuga haamrit ja hiljem silutakse-tasandatakse peenema-tihedamaga üle.

Partsutamist alustatakse kõige kõrgematelt mühkudelt. Et haamrihambad ei taoks ainult ühte jälge, liigutatakse hammashaamrit pidevalt ühest kohast teise.

Video 4.4.1 Nurga raiumine.

Kui üks pind on sirgeks-tasaseks tahutud, võetakse käsile teine külg, tavaliselt järgmine suurem külg vastaspoolel. Vastaskülje saab kergesti välja mõõta esimese korrektselt raiutud serva järgi. Raiumine ise käib sarnaselt esimese küljega, kontrollimiseks kasutatakse mõõdulinti ja rihtjoonlaudu. Järgmiste külgede märkimiseks kasutatakse täisnurkade puhul nurgikuid. Kiviraiduri nurgik on valmistatud painduvast terasplekist, nii on seda võimalik kasutada ka kumerate või nõgusate tasapindade märkimiseks.

Joonis 4.4.7 Mall-nurgamõõtja

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 4.4.8 Nurgiku kasutus, sügava koha kontroll

FOTO: K. Nõmmela

Juhul kui tegemist ei ole täisnurgaga, võib märkimiseks kasutada reguleeritava nurgaga nurgikut. Nii raiutaksegi rihtjoonlaudade, mõõdulindi ja nurgiku abil järgemööda kõik kuus pinnatahku. Kaarja kujuga plokkide raiumisel on vältimatu abivahend sirkel.

hr
TAGASI | ÜLES | EDASI