Avalehele | Kiviraiumine ajaloost praktikani | IMPRESSUM | LINGID

4.3 Täheraie ja kuldamine

4.3.3 Kujundus ja ettevalmistus

Kirjastiilid

Tähed on kokkuleppelised häälikumärgid. Kujunduslikult on tähedetaile võimalik varieerida mitmel viisil. Välja on töötatud erinevad tähestiku kujutussüsteemid, mida nimetatakse kirjastiilideks. Ühe kirjastiili tähed on kujundatud ühes võtmes ja ühesuguste reeglite järgi, neid on hõlbus lugeda ja silmale meeldiv vaadata. Kirjastiili kujundamisel pööratakse tähelepanu tähtede kõrguse-laiuse suhtele, tähesamba paksusele, laiemate-kitsamate tähetulpade (sammaste) olemasolule, ümaruste või kandilisuse kasutamisele, täheosade paisutustele, kaldkirja esinemisele, seriifide ja ilustuste olemasolule ning kujule. Kiviraies enimkasutatavad ja varieeritavad kirjastiilid on antiikva ja grotesk e plokk-kiri, ka kivikiri. Eestis on hästi tuntud grotesk ruunikirja motiividel.

Kirjamärkide kujundusstiile nimetatakse ka šriftideks, seda eriti trükikirjade puhul, arvutikirjastiile nimetatakse fontideks. Igale trükikirjastiilile vastab samadel põhimõtetel moodustatud kaldkirjavorm e kursiiv.

Kirju klassifitseeritakse paljude tunnuste põhjal. Üks võimalik põhimõte toetub ajaloolisele kirjatüüpide arengule ja on järgmine:

Joonis 4.3.8 − antiikva, 2 − grotesk, 3 − ehiskiri

Täheraidureil kujunevad aastate jooksul välja oma lemmikkirjastiilid. Alati on võimalus kirjakujundus tellida ka professionaalse kujundaja käest. Kergema loetavuse ja hõlpsama raiutavuse pärast sobivad raiekirjadeks paremini laiemate tähepostidega ja ilustusteta kirjastiilid. Stiilisobivuse pärast saab teha ka keerukaid looklevate joonte, paisutuste, ilustuste ja hapra täheseinaga raidkirjašrifte.

Kui kivi ei ole veel leitud, aga kasutusele tulev tekst on juba teada, siis on vaja leida sõnumi, teksti pikkuse ja paigalduskohaga (ümbritsev hoonestus, teised kivid, naabruses kasutatud tekstilahendused) kõige paremini sobiv kivi. Kivi suurus, proportsioonid ja tekst peavad moodustama hästikorraldatud esteetilise terviku.

Antiikva

Joonis 4.3.9 Tekst Tituse võidukaarelt

FOTO: keepwaddling1 powered by Fotopedia

Antiikva kirjad, tuntud ka romaani kirjade nimetuse all, pärinevad Rooma raidkirjade perioodist. Iseloomulikuks tunnuseks on tähtede otstes paiknevad erikujulised tähejalakesed ja kiilukujulised lisandid e seriifid.

Seriifkirjad jaotatakse ajalooliste kasutusperioodide põhjal kolmeks.
Vanad antiikvakirjad (oldstyle, vanastiil, klassikaline antiikva). Põhinevad 15.−16. sajandil väljatöötatud kirjatüüpidel, tuntumad näited on Garamond, Bembo, Caslon.
Üleminekustiil (transitional). Kirjal on nii vana kui modernse stiili omadusi, nt Baskerville, Century Schoolbook.
Uued antiikvakirjad (modern, modernne stiil). 18. sajandi lõpus hakkasid kirjad muutuma üha stiliseeritumaks, nt Bodoni. Modernse stiili alla kuuluvad nn slab serif kirjad, mille iseloomulikuks tunnuseks on suured ja kandilised seriifid.

Antiikvat võib iseloomustada sõnadega traditsiooniline, universaalne, hea loetavus, tekstiks sobiv kiri.

Groetesk

Joonis 4.3.10 Grotesk. Detail liivapritskirjast

FOTO: K. Nõmmela

Groteski sünnimaaks on 19. sajandi Inglismaa, olulisem kujunemisaeg 20. sajandi algus. Stiili areng jätkub ka tänapäeval. Groteski tunnuseks on ühejämedune joon ja seriifide puudumine. Nimetus tuleb sõnast «groteskne», mis tähendab veidrat, naeruväärset ja on seotud tõigaga, et varasemaid kirju peeti nende kasutusele võtmise ajal inetuks. Groteskil on veel oma alaliigid.
Grotesque ja Neo Grotesque − parimad näited on Caslon, Akzidenz Grotesk, Franklin Gothic. Ka paljukasutatud Helvetica kuulub siia rühma.
Geometric sans-serif kirjad on varasemate kirjade arendus rõhuasetusega tähe geomeetrial, ülesehitus ühetaolise joonejämedusega. Näiteks võib tuua Futura.
Humanist sans-serif kirjades on üle võetud seriifkirjadele omane peene ja jämeda joone vaheldumine ning kombineeritud seda kalligraafiliste võtetega. Näiteks Gill Sans, Frutiger.

Groteskile on iseloomulik puhas kirjapilt, anonüümsus, formaalsus, tõsidus, hea loetavus, variatsioonirikkus.

Ehiskiri

Joonis 4.3.11 Ehiskiri

FOTO: K. Nõmmela

Siia alla koonduvad erineva disainiga kirjad. Nt käsikirjalised kirjad, millega püütakse jätta mulje käsikirjast ja isiklikust lähenemisest; kalligraafilisi kirju imiteerivad; mängulised, justkui vabakäega joonistatud kirjad; ajaloohõngulised ja dekoratiivsed; konstrueeritud ja geomeetrilised. Kivil kasutatakse keerukuse tõttu suhteliselt harva.

Ehiskirjad võivad olla väga erinevad, tehnilised, konstrueeritud, kindla meeleoluga, raskelt loetavad, efektitsevad, mängulised, liialdamise korral ülepakutud muljega.

Ornament

Joonis 4.3.12 Kiviornament 17. sajandist. Iasi, Rumeenia

FOTO: Camelia TWU CC BY-NC-SA 2.0

Kivisse saab raiuda ka embleeme või ornamente, mis on mõlemad läbi aegade kasutusel olnud kujunduselemendid, esinedes nii eraldiseisvalt kui koos tekstiga.

Ornament on selline pinnakujundusviis, milles kasutatakse kujunduselementide kordust, rütmi, sümmeetriat. Eestis on ornamentaalset kivipinna kujundusviisi kasutatud vähem, kuid näiteks Rootsis, kus on seniajani nähtaval viikingiaegsete ornamentidega ruunikivid, on see laiemalt levinud.

Ornamendi kasutamisel ei arvestata kivipinna kujundamisel mitte ainult ornamendi ja tähtede omavahelist sobivust, vaid taotletakse ka kivi kui terviku harmoonilist mõjule pääsemist. Tähekuju peaks sobima kivi kujuga, samuti peaks see sobima kasutatud ornamendiga.

Ornament raiutakse nagu tähedki kivipoleeri sisse, samm sellest edasi on reljeefsete ornamentaalsete kaunistuste kasutamine.

Lisamaterjali lugemiseks:
J. Kriiska õpiobjekt "Font ja fondi valik"
Typedia.com
I. Sakk «AA KUNI ZZ. TÜPOGRAAFIA ÜLEVAATLIK AJALUGU» (2011)

Kavandamine

Juba olemasoleva kivi puhul tuleb saavutada kivipinnal tähtedest visuaalne tervik, arvestades kompositsiooni puhul tähtede suuruse, stiili, tähevahedega, sõnade ja ridade vahedega. Kui kivi on juba olemas, siis on teada ka selle kuju ja pinna suurus, mõnikord ka mingi kivile raiutava muu märgi või sümboli kujund. Kõigepealt on soovitatav joonistada vaba käega mõõtudelt väiksem, kuid õigete suurusvahekordadega kavand, milles saab katsetada sõnade paigutuse, kirjastiili sobivuse, tähetulpade paksuse ning tähtede kõrguse ja laiuse proportsioonidega.

Nüüd järgneb õiges suuruses kirjatähtede kavandamine eesmärgiga valmistada täpne kivile kopeeritav kavand. (Mõnikord masstöödel ja tuntud lihtsamate kirjastiilide puhul joonestavad kiviraidurid otse kivile, tume kivi on sel juhul eelnevalt värvainega kaetud.) Eeskujuks valitakse sobiv kirjastiil, mida hakatakse kohandama vastavalt konkreetsele vajadusele. Ühtse konstruktiivse terviku saavutamiseks joonestatakse-konstrueeritakse tähed üksteise peale ristküliku sisse.

Täheristküliku suuruse määramisel arvestatakse tähtede alla mineva pinna pikkust, tähtede arvu ja tähevahede arvu ja laiust. Hea on täheristkülik joonestada millimeeterpaberile. Tähed ei ole kõik ühelaiused, seega konstrueeritakse ühte täheristkülikusse üksteise otsa kattuva suurusega tähed, teise täheristkülikusse teistsugused.

Kopeeritava teksti joonestamine

Tervikliku teksti väljajoonistamiseks sobib hästi läbipaistev kalka, sest selle alla asetatud täheristküliku tähekonstruktsioon paistab läbi. Keerulisemate tööde puhul on tekstiread soovitatav välja joonestada eraldi kalkaribadele, siis saab lõppkujunduse käigus ridade vahekaugusi ja muid asukohti muuta-nihutada. Kalkaribale tõmmatakse tähekõrgused rööpjooned, täheristkülik asetatakse kalka alla, nüüd hakatakse tähti vastavalt tekstile üksteise järel näidisristküliku pealt maha joonestama.

Tähevahede jätmisel peab arvestama täheoptikat, st need tähed, mis on külgedelt avatud (neile jäetakse tähe kõrvale suuremad tühikud), tuleb tavaliste, küljelt kinnisemate tähtedega võrreldes lähemale paigutada. Seetõttu on mõnikord keeruliste tähekombinatsioonidega sõnade olemasolul (nagu on näiteks LA kõrvuti) mõistlik alustada teksti väljajoonestamist just sellelt kohalt. Paigutades esmalt ära kõige keerulisema kujuga naabertähed, liigutakse tekstitähti joonestades kahele poole edasi, kasutades õigete tähevahede saamiseks silmamõõtu.

Kopeeritava kavandi lõplik komponeerimine

Valminud üks-ühele mõõdus tekstiribad ja muud raiutavad märgikujundid paigutatakse kivipinna suurusele ja kujulisele õhukesele paberile (õhukeselt paberilt on kavandit kergem kivile kanda). Nüüd hakatakse tekstiribasid ja märkkujundeid paberil nihutama saavutamaks silmale meeldivamat tulemust. Üldjuhul paigutatakse tekst ühtlaselt kivi pinnale ega kuhjata ühte kohta kokku, äärtesse võiks jätta rahulikumaid, tekstita servi. Tavaliselt jäetakse tekstikujundamisel kivi alumisse serva veidi rohkem tühja ruumi kui ülaserva − see annab tekstile kindluse ja püsivuse mulje. Teiseks on vaja kiri paigutada kõrgemale ka maapinna lähedal olevate tekstide puhul, et hoida ära tähtede määrdumine vee ja poriga. Kunstilise mõju huvides võib muidugi tavareeglitest mööda vaadata, kuid sel juhul peab selgelt tunda olema taotluslikkus − arglikud-poolikud, ebamäärased nihutused mõjuvad ebalevalt, jättes mulje saamatusest.

Lihtsamatel juhtudel võib teksti välja joonestada ka kohe kivisuurusele kalkale või otse kivile, kuid praktika näitab, et sellisel juhul tekivad alatihti paigutusvead ning seega on parem tekst siiski välja joonestada ridade kaupa ribadena. Kui tekstikomponentidele on leitud lõplik asukoht, siis ribad liimitakse kas kivile või kivisuuruse kavandipaberi külge.

Kujundamine arvutis

Kavand komponeeritakse arvutis ja prinditakse välja originaalsuuruses. Kõigepealt võib välja printida tähed ning sobitada need kivi peal õigesse kohta.

Soovitused šrifti valikuks

Sõltuvalt raieviisist − sisseraie, ümbertraie − valitakse ka šrift. Kunagi ei ole võimalik kirjakunstnikule ette öelda või käskida-keelata, mismoodi peab kivisse tähti kujundama. On ju nii, et hea täheraidur saab kõigega hakkama. Mõned traditsioonilised soovitused on siiski omal kohal. Ümbertraiutavate tähtede puhul eeldatakse reeglina, et need mõjuksid tugevalt ja võimsalt. Üks võimalus tähtede massiivsust tõsta on raiuda tähefaasid sügavamaks, mis tähendab, et täht jääb ümbritsevast taustapinnast märgatavalt kõrgemaks. Mida kõrgem on tähefaas, seda mõjusam see kirjapildis on. Tähefaasid võib kujunduse käigus ka kavandil välja joonestada. Teise võimalusena võib valida massiivsema-laiema tähepostiga kirjakuju.

Kivipoleeri sisse raiutavate tähtede puhul eelistatakse tihti just reljeefsele vastupidist kujundusprintsiipi ja valitakse peenema tähetulbaga kirjakujundus. Kasutatakse ju sisseraiutavate tähtede puhul rohkem värvimist-kuldamist, mis toob paremini esile ka õrnad, peene kalligraafilise joonega tähed.

Tuntud on ka kombinatsioon ümbertraiutavast ja sisseraiutavast raieviisist, mida võiks nimetada kontuurraamistikuga täheraiumisviisiks. Sel juhul on reljeeftähe ümber raiutud ühtlase laiusega kontuurvagu. Teksti väljajoonestamisel ja tähevahede paigutamisel tuleb arvestada, et peamine mõju on siis täheümbruse kontuuril, mitte tumedal tähel endal.

Šrifti valikut mõjutab kindlasti ka raiumisele tuleva kivi kuju. Näiteks võib eeldada, et kandilisele kivile sobivad paremini kandilised tähevormid ja ümarale kivile ümarad, kuid alati see reegel ei kehti.

hr
TAGASI | ÜLES | EDASI