Avalehele | Kiviraiumine ajaloost praktikani | IMPRESSUM | LINGID

4.2 Mudeli ülekandmine

4.2.2 Punkteerimine

Ümarplastiliste tööde puhul on punkteerimismasin rippuvas asendis ning ülemine jalg on painutatud kõveraks, reljeefse töö puhul on jalad ühesuunalised-sirged. Kolm jalga kinnituvad kahele ristiasetsevale puust või metalltorust karkassile, tihti nimetataksegi kogu seadet ka punkteerimisristiks. Kolme jala asukohad nii mudelil kui kivil on alati samas kohas ning liigutatava mõõtenõela abil saab täpselt kindlaks määrata ükskõik millise punkti mudelil ning kontrollida seda kivil.

Joonis 4.2.10 Punkteerimisseadme saab asetada nii horisontaal- kui vertikaalasendisse. Horisontaalasendis on seadme kõik jalad sirged

Mudeli ja kiviploki ettevalmistus tööks

Vastavalt ideele ja mudelile tuleb leida sobiv kivi. Skulptuuri jaoks sobivad peeneteralisemad, ühtlasetoonilised laikude ja vöötideta kivimid, kusjuures kiviplokkides ei tohi olla mõrasid. Suurepoorilised kivimid ei sobi hästi ilmastiku meelevalda, siseruumidesse aga küll. Heledad ja poorsed kivimid määrduvad kergesti, imavad niiskust ja koos sellega kivimit kahjustavad ühendeid. Detailirohkele skulptuurile sobib paremini ühtlasetooniline kivi, sest kivi kirjusus võib varju jätta detailide vormimängu. Samas sobib värvikirev kivi hästi suure vormiga taieseks või postamendiks.

Ükskõik millisest maailma kivikarjäärist saab tellida soovile vastava mõõtulõigatud kiviploki. Mõõt võetakse mudeli laiuses, kõrguses ja sügavuses kõige enam väljaulatuvate osade järgi. Teine võimalus on kamakas ise kivirahnust välja murda. Ettenägelik on tellida mõõdud veidi suuremad kui mudelil, sest väike varu ootamatuste puhuks ei ole liiast. Kui mõõtudele vastav kiviplokk on olemas, tuleb hakata sobitama punktiaparaadi jalgu mudelile ja kivile.

Joonis 4.2.11 Pöördämblik

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 4.2.12 Kivi asetamine taliga pööratavale alusele

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 4.2.13 Kivi ja mudel lähestikku asetsevatel alustel

FOTO: K. Nõmmela

Kivi ja mudel asetatakse lähestikku asetsevatele pööratavatele alustele nii, et tegija saab mõlemat vaadelda ühest vaatenurgast. Pööratav alus võimaldab mudelit ja kivi raiuja suhtes keerata, nii et töödeldav koht on hästi näha ja raiumiseks sobivas asendis.

Punkteerimisaparaadi paigaldus

Aparaadi fikseerimiseks kivil otsitakse mõõteristi alumistele teravikele pikim võimalik vahe nii, et jalad toetuksid laiuselt veel kindlalt mudeli peale. Mida laiem on jalgade ulatus, seda stabiilsemalt püsib punktirist kivil ja mudelil. Alumisest servast peaks jätma küll suurema varu, et seade ei puudutaks raiumispukki.

Nüüd valmistatakse mudeli jaoks plekist ankrukohad. Iseenesest võivad jalaankru kohad olla augukujulised, kuid neisse on tülikas peale- ja mahatõstmise käigus pidevalt mõõteriista sobitada. Sobivam ja levinum kuju ankrukohtadele on ülal augukujuline ning all üks soonega ja teine sile plekk.

Joonis 4.2.14 Punkteerimismasina alumine sile ankrukoht

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 4.2.15 Ülemine auguga ankrukoht

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 4.2.16 Alumine soonega ankrukoht

FOTO: K. Nõmmela

Plekid kinnitatakse kipsmudelile tavaliselt naelte või kruvide ja kipsisegu abil, muust materjalist mudelile saab ankruplekid liimida. Väikeste mudelite puhul kinnitatakse mudel liikumatult puust aluse külge, ka ankruplekid võivad sel juhul olla kinnitatud aluse külge.

Joonis 4.2.17 Mõõtepunkti otsimine kivil

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 4.2.18 Mõõtepunktid kivil

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 4.2.19 Vajadusel kinnitatakse mudel aluse külge. Alust saab kasutada punkteerimismasina fikseerimiseks

FOTO: A. Rudanovski

Järgnevalt tuleb leida kiviplokil ristijalgadele asukohad. Selleks võetakse mudelil asetseva punktiaparaadi nõelaga mõõt mingist kõige väljaulatuvamast kohast (portree puhul näiteks nina). Seejärel tõstetakse mõõteriist kivile, vajutatakse mõõdunõel lõpuni vastu kivi ning kui proovitud asendi puhul on kivil raiumisvaru, märgitakse jalgade asukohad nt punase pliiatsiga kivile. Samamoodi kontrollitakse kivil üle kõik mudeli väljaulatuvad osad nii ees, taga, külgedel kui üleval. Tähtis on ka veenduda, et mudeli alumine serv kivisse kindlalt ära mahub. Juhul kui mingi mõõt jääb väikseks ja mõõtenõel ei ulatu vastu kivi, tuleb mõõteriista nihutada nii, et mõõt mudelil oleks raiutav kivil. Muudatuse tõttu tuleb jällegi üle kontrollida kõik tähtsamad väljaulatuvad punktid. Kui punktid on mõõdetavad ja kivil on igal suunal raiumiseks piisavalt suurust, raiutakse varem pliiatsiga kivile märgitud asukohtadesse sisse ankrupesad. Ankrupesad raiutakse mudelil asuvate ankruplekkidega samakujulised.

Joonis 4.2.20 Paigaldatud punkteerimsaparaat mudelil

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 4.2.21 Kivi ja mudel

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 4.2.22 Mõõtmine

FOTO: K. Nõmmela

Nüüd on mõõtmised tehtud ja raiumistöö võib alata. Vanad kujuraidurid ütlesid, et kui mõõterist on kivil, on viiendik tööst tehtud.

/\ ÜLES /\

Punktide mõõtmine, väljaraiumine ja raiumisjärjekord.
Raiumismeetodite muutus seoses töö valmimisjärguga

Nüüd, kui mõõteaparaadi asukoht on fikseeritud nii mudelil kui kiviplokil, algabki n-ö päris raiumine. Mõõteaparaadiga mõõdetakse välja esmalt kõige väljaulatuvam punkt tähtsamal ehk esiküljel. Mõõtenõelal on kinnituskruvi, mis keeratakse kinni nii, et mõõtenõela ja mudelipinna vahele jääks varu ehk õhuvahe.

Joonis 4.2.23 Raiumisvaru

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 4.2.24 Puuriga punktimine

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 4.2.25 Puurisügavuse leidmine nõelalt

FOTO: K. Nõmmela

See tähendab, et kui kivil mõõta ja raiuda varuga välja mõõtekoht, siis kivi jääb pisut suurem ja töntsakam. Raiumisvaru jätmine on ühelt poolt vajalik arusaama tõttu, et kivitaies peaks mõjuma võimsama, tugevama ja monumentaalsemana kui savis kavandatud ja kipsmudelis teostatud variant. Teisest küljest on varu jätmine seotud planeeritud teostus- ja viimistlustehnikaga kivis: mida peenem viimistlus, seda vähem võib näha jääda töötlusjälgi. Kiviraiumine on ühest küljest kivitükkide väljamurdmine, kuid sellega kaasneb allesjäänud kivipinnas olevate kristallide purunemine, mis silmale jäävad paistma valgete laikudena. Kui näiteks graniitkuju viimistluseks jäetakse ühtlane kare raiepind, siis taolised valged laigud ei häiri. Teine olukord on aga lihvitud ja poleeritud marmorkuju puhul, kus tumedamal poleerpinnal torkavad löögijälgede heledad laigukesed hästi silma.

Minimaalne raiumisvaru tuleb jätta vähemalt paar millimeetrit, lihvitavate-poleeritavate tööde puhul esialgu nt 1 cm. Varu suurus sõltub ka raiuja töökogemustest, sest tõenäoliselt juhtub algajal igasuguseid n-ö apsakaid rohkem. Seetõttu on päris algajal raiujal soovitatav esimene punktileidmisring kivil teha umbes 2 cm raiumisvaruga ning töö õnnestumise korral raiuda punktikohad edaspidi täpsemaks.

Mõõtepunktide märkimine

Joonis 4.2.26 Tähisatud kõrgemad kohad mudelil

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 4.2.27 Puuritud mõõduaugud

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 4.2.28 Kivil väljaraiutud kohad märgitakse kivile raiumisjälje põhja

FOTO: K. Nõmmela

Kõigepealt hakatakse kivis otsima neid kohti, mis mudelil kõige rohkem esile ulatuvad. Mudelil märgitakse esmalt ära otsitavad kohad, mis tähistatakse tavalise pliiatsiga, tehes kindlaksmääratud kohtadele kas punktikesed või ristikesed. Kivil väljamõõdetud ja raiutud kohad märgitakse kivile tavaliselt samuti punase punktikesega peene teravaotsalise raiumismeisli ehk pundi raiumisjälje põhja. Poleeritavate tööde puhul püütakse raiudes kivile kanda võimalikult vähe mõõtepunkte kristallide purustamise pärast, pehmemate kivimite (marmori) puhul puuritakse mõõduaugud elektritrelliga peene metallipuurtera abil. Kõvade kivimite puhul ei õnnestu löökideta punkteerida, punktipuurimise puhul tuleb seda teha vaikselöögilise lööktrelliga, kuid varu jäetakse suurem.

Masside maharaiumine

Algajatele kujuraiduritele on eksimisohtude vältimiseks soovitatav alustada raiumist kõige olulisemast küljest, mis portree puhul on näopool. Raiumisviga võib tekkida näiteks aparaadi mingi kinnituskruvi nihkumisest või on kogemata löödud välja liialt sügav kivikild. Kui on raiutud ainult eestpoolt, siis saab vea ilmnedes nihutada ja raiuda aparaadi jalakohad vajalikul määral kivis sügavamale ja mõõtenõela jälgides ka punktikohad üle raiuda, sest kuklatagune puutumata raiumisvaru võimaldab seda. Kogenud raidurid tavaliselt küll seda ühelt poolt alustamist ei kasuta, vaid hakkavad esmaseid punkte välja otsima ringiratast ümber kuju.

Esimesed tähtsad esileulatuvad punktid mudeli pinnal ei pruugi kivis olla sügaval, kuid töö edenedes selguvad peatselt need kohad, kus on vaja maha raiuda palju kivimassi.

Joonis 4.2.29 Mõõdud lõikekettal

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 4.2.30 Ketaslõikuri sooned

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 4.2.31 Lõikejälgedest massi eemaldamine portreel

FOTO: K. Nõmmela

Üldine soovitus on selline, et kui esimesed tähtsamad kivipinna lähedal asuvad punktid on välja raiutud ja tähistatud, siis tuleks raiuda mõõtmise tulemusena selgunud liigselt paksu kivimassi vähemaks. Tänapäeval kasutatakse suurte masside eemaldamise hõlbustamiseks teemantkettaga ketaslõikurit. Kivipinda lõigatakse sooned, üleliigne mass raiutakse maha ponu, pardinoka või terava pundi abil.

Ketaslõikuri lõikesoontega kaasneb aga oht, et tükkide mahalöömisel kaapab kivikild pinna sisse rohkem, kui oodatud, seetõttu lõigatakse sooned korraga sisse vaid poolde sügavusse ning suurema ohu puhul tihedamalt väiksemate vahedega. Lõikekettale võib lõikesügavused märkida markeriga, keerates samal ajal ketast ringi käsitsi.

Ühe massikihi eemaldamise järel võetakse käsile järgmine, kusjuures uued lõikesooned lõigatakse eelnevaist veidi teise lõikesuunaga ning jällegi ainult poolde sügavusse allesjäänud üleliigsest kivipinnast.

Algajad kujuraidurid teevad suurte masside puhul punkte otsides tihti selle vea, et masse ei viitsita kohe maha raiuda ja sügavale kivisse uuristatakse ainult punktikoht. See meetod kulutab liigselt aega ja energiat, sest massid tuleb lõpuks maha raiuda niikuinii. Reeglina jäetakse punkti ümber esialgu küll kõrgem kivipind, kuid mitte üle paari sentimeetri.

Kui nüüd on kivis välja mõõdetud ja välja raiutud nn esimese ringi punktid, siis hakatakse neid omavahel sirgete või ehk veidi kumerate raiepindadega ühendama. Punkte oligi vaja esimeses ringis välja otsida nii palju, et ühest punktist teise oleks võimalik raiuda sirget ühenduspinda. Kuna punktidevahe maharaiumisel on tegemist tavaliselt paksu kivimassi eemaldamisega, siis ei maksa karta ka tugevamat raiumismaneeri, võimsamaid ja jämedamaid tööriistu ega kivipinnale jäävat konarlikku raiepinda. Jämedalt raiepinnalt on alati kergem edasi raiuda kui siledalt lõikuriga silutud pinnalt. Masside esmase maharaiumise puhul ei ole soovitatav minna liialt sügavale süvikutesse, näiteks portree puhul ei ole esialgu hea lõua alt kaela välja otsida, sest see koht jääks kivi üldises massis õhemaks ning võiks tugeva raiumise puhul murduda.

Joonis 4.2.32 Sarnasuse poole

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 4.2.33 Esmaste punktide vahelised suured massid on maha raiutud

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 4.2.34 Sügavamad punktid pole kivipinnast enam kaugel

FOTO: K. Nõmmela

Olgugi, et esimesed mõõdud on võetud ja palju kivimassi eemaldatud, on kivikuju selles tööfaasis alles ebamäärase kujuga kivikamakas, mille juures asjatundmatu silm ei suuda tuvastada mingit sarnasust mudeliga.

Väljaulatuvate kumerate pindade raiumine

Sügavamaid punkte hakatakse välja otsima siis, kui esmaste punktide vahelised suured massid on maha raiutud, nüüd ei ole need sügavamad punktid kivipinnast enam nii kaugel. Mõõtepunkte otsitakse vaid mudeli eenduvatelt kumeratelt pindadelt, süviku põhjadesse punkte ei panda. Töö käib ühtlaselt kuju erinevate osade kallal ning detailide valmimisele veel ei keskenduta. Portree puhul oleks ka väär kohe silmi raiuma hakata. Järgmiste, eelmistest veidi sügavamal asuvate punktide kivisse raiumise järel raiutakse taas vahepindu sirgemaks. Mida lähemale lõplikule kivipinnale jõutakse, seda täpsemaid tööriistu tuleb kasutada ning seda peenemaks raiefaktuur muutub. Selles tööetapis võivad juba kasutusele tulla kerged suruõhu jõul töötavad kujuraiumise hammashaamrid või täheraiumismeislid.

Joonis 4.2.35 Tekstiil mudelil toob esile vormide üleminekud

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 4.2.36 Tasandamine suruõhupüstoliga

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 4.2.37 Tasandamiseks sobib väiksem hammashaamer

FOTO: K. Nõmmela

Nõguspindade leidmine, sügavuses asuvate detailide raiumine

Kui esileulatuvad pinnad on kivis enam-vähem valmis, liigutakse raiepiirkondadega järjest sügavamale. Sügavamate pindade vahelisi süvikuid ja põhjajooni ei raiuta esialgu sisse ega ka punkteerita. Need tehakse hilisema viimistluse käigus silma järgi. Sügavamad detailid raiutakse välja hiljem kui eesmised. Portree puhul näiteks on nina üks esimesi väljaraiutavaid detaile, silmad aga viimasena raiutavate hulgas. Kui kõik detailid on laias laastus olemas, hakatakse kogu tervikut ühtlaselt edasi raiuma, detaile konkreetsemaks tegema ja pindadele lõplikku viimistlust andma. Mõnikord süvikuid ei raiutagi nii sügavaks kui mudelil, sest raiutult võivad sügavused mõjuda sisselõigetena. Üldiselt on tavaks teha kiviskulptuurid veidi ümaramad ja tugevamad, pehmemate vormidega. Viimistletuse ehk pindade konkreetsemaks tegemise aste võib olla vägagi erinev, sõltudes autori või tellija maitsest ja arusaamadest ning raiuja tehnilistest võimalustest, samuti kasutatud materjalist.

Joonis 4.2.38 Ühe protsessi osalised: (vasakult) juhendaja O. Villmann, modell ja Tartu Kunstikooli tudeng K. Kittus. Taga näha kipsmudel

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 4.2.39 Lihvitud Karjala marmoris on näha hallikad sooned

FOTO: A. Rudanovski

Joonis 4.2.40 Poleeritud gabro. Ü.Kirt, diplomitöö, Tartu Kunstikool 1990. Juhendajad J. Luik ja R. Volk

FOTO: K.Nõmmela

Marmorkujude puhul on peamiseks viimistlusviisiks kuju lihvimine, harvem poleerimine või kahvelmeisli jälg. Monumentaalsemate tööde puhul võib lõplikuks raiepinnaks jääda jäme raie.

hr
TAGASI | ÜLES | EDASI