Avalehele | Kiviraiumine ajaloost praktikani | IMPRESSUM | LINGID

4.2 Mudeli ülekandmine

4.2.1 Mõõtmis- ja ülekandevahendid

Kivi on aega ja tähelepanu nõudev materjal ega andesta eksimusi. Mis valesti läinud ja maha raiutud, seda on väga raske või isegi võimatu korrigeerida.

Joonis 4.2.1 Suurendussirkel

Seetõttu püütakse riske vähendada nii palju kui võimalik. Peale läbimõeldud raiumisvõtete rakendamise on suur tähtsus täpsel mõõtmisel.

Kiviraidurid kasutavad erinevaid mõõte- ja ülekandevahendeid. Neist tuntuim on punkteerimismasin, mis tänapäeval on kasutusel täiustatud kujul. Selle kõrval on aga endiselt omal kohal mitmesugused sirklid, nt proportsionaalne suurendus-vähendussirkel (vt joonis 4.2.1).

Punkteerimismasin või -aparaat on mõõteseade, mida kasutatakse täpse kivist koopia loomiseks kipsmudeli järgi. Vaheetappi kavandi ja kivisse raiumise vahel nimetatakse punkteerimiseks.

Tegemist ei ole otseselt ei masina ega aparaadiga, seadme nimetus on üle võetud itaaliakeelsest terminist la macchinetta di punta. Seadeldis võimaldab olemasolevat ümarplastilist objekti mõõdistada ja teha sellest 1:1 koopia, kuid mitte objekti suurendada ega vähendada. Seadeldise leiutajateks peetakse Prantsuse skulptorit ja medalikunstnikku Nicolas-Marie Gatteaux'd (1751–1832) ja inglise skulptorit John Baconit (1740–1799) ning seda on täiustanud Itaalia kujur, klassitsismiajastu silmapaistvaim skulptor Antonio Canova (1757−1822).

Joonis 4.2.2 Punkteerimismasin

Punkteerimismasina kolm jalga kinnituvad T-kujuliselt ristiasetsevale puit- või metalltorust karkassile. Kolm jalga asetsevad nii mudelil kui kivil alati samades kohtades ning liigutatava mõõtenõela abil saab täpselt määrata ükskõik millist punkti mudelil ning kontrollida seda kivil. Püstjate vormide puhul asetseb punkteerimismasin püstiasendis, toetudes harilikult ülemise tugijalaga vormi kõrgemale tipule. Selleks kasutatakse täisnurkselt alla painutatud otsaga ülemist tugivarrast ehk -jalga, millele punkteerimismasin jääb rippuma. Alumised kaks tugijalga toetuvad märgitud kohtadesse vabalt. Madalate vormide, näiteks reljeefide puhul, on punkteerimismasina kõik jalad sirged ja toetuvad ühesuunaliselt kivile või mudelile ülevalt alla.

Pööratavate fikseeritavate kuulliigenditega punkteerimisaparaat on tehnikaajastu leiutis. Kuuldavasti tõi selle abivahendi 20. sajandi algupoolel Saksamaalt Eestisse kaasa skulptor Anton Starkopf. Liigenditeta punktimõõtmisviisid olid kindlasti olemas ka varasematel kiviraiduritel ja skulptoritel. Enne punkteerimismasina leiutamist kasutati mitmesuguseid muid mõõtemeetodeid. Nt egiptlased kasutasid võrgustikusüsteemi, nöörloodi, mõõtepulki ja -sirkleid.

Rooma impeeriumis valitses suur nõudmine Kreeka pronkskujude marmorkoopiate järele, mida teostati hiilgava täpsusega.

Joonis 4.2.3 Punkteerimisseade

FOTO:

Joonis Joonis 4.2.4 Mõõtenõel

FOTO:

Joonis Joonis 4.2.5 Punkteerimisseadme kuulliiges

FOTO: K. Nõmmela

Michelangelo kaasajast on punkteerimismoodusena kirjeldatud liigutatavate mõõdupulkadega kasti.

Joonis 4.2.6 Mõõtekast Michelangelo ajal

Savikujule või kipsmudelile asetati kast, mille seintes olevates aukudes olid sisse-välja liigutatavad mõõdupulgakesed. Pulgad lükati nii sügavale, et nad puutusid vastu kuju pinda. Pulgakestele märgiti ära sügavused ehk nende asend kasti seinte suhtes. Seejärel tõmmati pulgad tagasi ning kast tõsteti kivikamaka peale. Kui pulgakesed vastu kivi pinda lükati, oli kohe ilmne, kui palju mingist kohast raiuma pidi.

Hilisematel aegadel kasutati palju kahte raami, millede servadele oli kantud mõõtkava. Üks raam asus mudeli, teine kivikamaka ümber või siis kohal. Rippuvate nööride ja mõõtvarraste abil sai samuti välja mõõta vajalikud kohad. Kui taheti näiteks raiuda mudelist suuremat kivikuju, siis valmistati teine raam vastavalt suurem, st mõõtemärgistust raamiservadel suurendati proportsionaalselt.

Joonis 4.2.7 Punktide leidmine kolme sirkli meetodil. Väljavõtted Francesco Carradori raamatust «Istruzione elementare per gli studiosi della scultura» (1802). Carradori oli skulptuuriprofessor Firenze Kaunite Kunstide Akadeemias ja raamat mõeldud tudengitele põhiteadmiste omandamiseks.

Mõneti sarnane punktide leidmisele punkteerimisaparaadiga on punktide leidmine nn kolme sirkli abil. Ka sirklitehnika puhul on mudelil ja kivil kindlalt fikseeritud kolm liikumatut punkti/ankrukohta. Otsitavat punkti mõõdetakse kolmest nn ankruaugust ehk majakapunktist. Kui kivi on mudelist suurem, siis sirkliga tõmmatavad kaared kokku ei puutu, ent mida täpsemaks minna ja lähemale pinda raiuda, seda väiksemaks jääb kaartevaheline sektor, kuni kaared lõpuks õiges punktis kohtuvad.

Joonis 4.2.8 Erinevaid ülekandevõimalusi. F. Carradori «Istruzione elementare per gli studiosi della scultura» (1802)

Joonis 4.2.9 Sirkel ja mõõtekast. F. Carradori, «Istruzione elementare per gli studiosi della scultura» (1802)

Nii vanasti kui tänapäeval on skulptorid teinud skulptuure vabalt silma järgi raiudes, kusjuures mõnikord ei kasutata isegi väikest mudelit. Tavaliselt joonistatakse sel juhul olulisem vaade kiviploki ühele küljele ning seda hakatakse raiuma järjest reljeefsemaks, kuni saavutatakse ümarplastiline kujutis. Sellisel viisil skulptuure tehes ei saa korraga maha võtta väga suuri masse, sest proportsioonides võib kergesti eksida. Nii raiutakse vaid järk-järgult õhukesi pindu maha koorides. Väikse mudeli suurendamisel võib kasutada suurendussirklit. Suurendussirkli haarade suurendusmäära saab muuta vastavalt vajadusele regulaatorkruvi abil.

Punktide mõõtmise ja silma järgi raiumise vahepeale jääb kiviraidureile tuntud viis kasutada raiumisabinõuna šabloone.

hr
TAGASI | ÜLES | EDASI