Avalehele | Kiviraiumine ajaloost praktikani | IMPRESSUM | LINGID

1.8 Skuptuur

1.8.1 Monoliitskulptuur

Joonis 1.8.1 Lihavõttesaar, Tšiili

FOTO: Malgorzata Kopczynska CC BY-NC 3.0

Monoliitkoloss on hiiglaslike mõõtmetega ühest tükist koosnev kuju, tavaliselt inimfiguur. Kujuks vajalik kiviplokk on kaljust välja murtud, kujutis välja raiutud ja õigesse kohta transporditud. Üks suurte kivikujude suurejoonelisem asukoht on eksootiline Lihavõttesaar, mis sai nime Hollandi päritolu maadeavastajatelt, kes jõudsid sinna 1722. aasta lihavõttepühadel. Kohaliku nimega saar Rapa Nui asub keset Vaikset ookeani 3700 km kaugusel Tšiili rannikust, lähim naabersaar 2250 km kaugusel. Praegu kuulub saar Tšiili riigi koosseisu.

Lihavõttesaare kujud, moai`d valmistati 1000–1600 pKr. Neid eksponeeriti tseremooniaväljakutel ahudel, mis olid 100 m pikkused platvormid. Kujud vaatasid saare keskpunkti poole, kuid olid eurooplaste saabudes enamasti ümber lükatud. 887 vulkaanilisest tufist moai´d valmistati kivist tööriistadega, töödeldi kivimurrus ja viidi valminult ahule. Tavaliselt on need 3,7–4,6 kõrged ja kaaluvad 20 t, mõned suuremad ka kuni 90 t. Arvatakse, et kujude transportimiseks vajaliku puitmaterjali hankimise tõttu hävitati metsa. Kui puit otsa lõppes, jäi pooleli ka kujude vedamine ning paljud alustatud tööd jäid lõpetamata karjääri vedelema.

Läti

Eesti lõunanaabritel lätlastel on monoliitskulptuur, mida peeti XX saj 30. aastatel üheks suurimaks kiviskulptuuriks Euroopas. See on Läti suurkuju (poliitik, poeet, näitekirjanik) Rainise hauamonument Riias, mis raiuti 1934. aastal välja 70-tonnisest Soome Balmoral-graniidist. Kavandi autor oli Egons Zvibulis, teostajad ta ise ja kaks kiviraidurit.

Joonis 1.8.2 Rainise monument Riias

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 1.8.3 Läti küttide monument

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 1.8.4 Vabaduse monument Riia keskväljakul

FOTO: K. Nõmmela

Lätlastel on veel teinegi suur 13 m kõrgune kivimonument, mis avati nõukogude ajal 1971. a. Pjedestaalil seisavad seljad vastamisi kolm karmi sinelis sõjameest.

Lätlastel on veel teinegi suur 13 m kõrgune kivimonument, autor Valdis Albergs (1971). Pjedestaalil seisavad, seljad vastamisi, kolm karmi sinelis sõjameest. Läti taasiseseisvumise järel võeti skulptuuri nimest ära sõna «punastele», järgi jäi lakooniline: «Läti küttidele 1915–1920».

Nõukogude ajal suutsid lätlased vältida paljude graniitskulptuuridega kujundatud Läti vabadusmonumendi maha võtmist (arhitekt Ernest Stalberg, skulptor Karlis Zale) Riia peatänaval.

Marmor

Tuntuim suuremõõtmeline marmorist kuju on skulptor Michelangelo Buonarotti (1475-1564) «Taavet», mis asub Itaalias Firenze linnaväljakul Piazza della Signoral. See on 4,34 m kõrgune Carrara marmorist meesakt.

Joonis 1.8.5 Michelangelo «Taavet»,
Carrara marmor

FOTO: David Gaya via Wikimedia Commons
CC-BY-SA-3.0

Taavet, «mees Jumala südame järgi», oli Iisraeli kuningas 1004–965 eKr. Ta tappis lingukiviga Koljati, hiiglasekasvu vilisti sõjamehe. Sellest tavalisest juudi noorukist sai hiljem kuningas (Vanas Testamendis on temast palju juttu). Suur marmorplokk, millest Taavet välja raiuti, oli karjäärist kohale toodud sada aastat varem, sellest pidi saama pühaku kuju Firenze katedraali kõrgel katuseserval. Mitmed skulptorid olid raiumist alustanud, kuid loobunud. Poolelijäänud tööd pakuti korduvalt erinevatele skulptoritele, ka kuulsale Leonardo da Vincile. Keegi ei nõustunud. Lõpuks võttis tellimuse vastu Michelangelo.

Teised skulptorid olid kivi auklikuks puurinud ja pealmisi kihte maha raiunud. Ülesanne kujutada Taavetit pooleldi raiutud ploki sisse polnud kergete killast: figuur pidi moonutusteta allesoleva kivi sisse sobituma. Et loomingulist protsessi kõrvaliste pilkude eest varjata, lasi Michelangelo ehitada seina. Kuidas kuju mõõdeti, kavandit tehti ja kes oli modelliks, ei ole teada, kuid väidetavalt valmistati kõigepealt vahamudel. Avalikult näitas Michelangelo tööd alles siis, kui see esikülje poolelt valmis oli raiutud.

Lõpuks oli marmorkamakas viimse võimaluseni ära kasutatud. Selle pealael on siiani näha võõraste autorite raiumisjälgi ning seljal ei jätku kohati ümarust. Kuju valmis 2,5 aastaga 1501. ja 1504. aasta vahel. Teos meeldis kõigile nii, et katuseharjale sattumise asemel paigutati see raekoja ette. Transportimiseks vajaliku pakkratastega pukktellingu konstrueeris Leonardo da Vinci, kuju õõtsus vedamise ajal vabalt köite vahel, tirimisega oli ametis 40 meest. 1527. aasta rahvarahutustest sai kuju rängalt kannatada – käsi löödi küljest. 1873. aastal viidi «Taavet» parandatuna muuseumisse, väljakule pandi 1910. aastal üles marmorkoopia.

Joonis 1.8.6 Marie Underi mälestusmärk Tallinnas.
Autorid: Mati Karmin, Tiit Trummal

FOTO: K. Nõmmela

Marmori kasutamine väliskulptuuri materjalina on meie kliimatingimustes riskantne: see võib laguneda. Eestis on see risk siiski võetud ja Tallinnas Tõnismäel Rahvusraamatukogu ees seisab Carrara marmorist luuletaja Maria Underi mälestuskuju. Marmorkivi ja raietööd tellis skulptor Mati Karmin Itaaliast, kuju lõigati välja spetsiaalse kivikoopiamasina abil, detailid raius üle kohalik Itaalia skulptor. Pärast kuju kohaletransportimist jätkus peenemate detailide raiumine ja lihvimine Tallinnas Karmini koduaias. Viimistlusel aitas Karminit kiviraidur ja skulptor Art Allmägi.

Taaveti ja Underi kujude rahulikule ilule vastandub Itaalias tegutsenud Gian Lorenzo Bernini «Apollon ja Daphne». See valgest Carrara marmorist 2,43 m kõrgune meistritöö asub Galleria Borgheses Roomas. Töö kujutab Ovidiuse kirjeldatud lugu, milles Apollon on Cupido armunoolest haavata saanud ning ajab selletõttu taga veenümf Daphnet. Daphne aga ei taha end kätte anda ja palub jumalail ennast loorberipuuks muuta.

Joonis 1.8.7 Lorenzo Bernini
«Apollo
ja Daphne» koopia

FOTO: via Wikimedia CommonsCC-BY-2.0

Joonis 1.8.8 Lorenzo Bernini
«Püha Teresa ekstaas»

FOTO: I, Sailko via Wikimedia Commons
CC-BY-SA-3.0

Selles töös on barokile omast hoogu, väänlemist, ülevoolavaid tundeid, graatsiat ja voolavust. Kompositsioon liigub ülespoole: naine muutub märkamatult puuks, tema nahast saab koor, juustest lehed, jalgadest juured ja kätest oksad. Skulptuurigrupp, mida peetakse emotsionaalselt õnnestunuks, paistab silma ka kivitöö meisterlikkuse ja filigraansusega. Raietehniliselt ei ole motiiv, kuidas sõrmede otstest tekivad oksad ja lehed, lahendatud tavapärasel viisil. Viimane näeks ette detailide reljeefset esile toomist suuremal kivimassil, siin on aga iga leht eraldiseisev. Tehniliselt tähendab see, et pärast suurte masside väljaraiumist asuti detailide väljanikerdamise juurde. Tolleaegne tehnoloogia võimaldas vibupuuri abil õnarustesse augud puurida, seejärel lihviti täpseks detailid. Marmor on peendetailide väljanikerdamiseks tõeliselt hea materjal, kuid kivina on see sellegipoolest väga habras.

Joonis 1.8.9 August Weizenbergi marmorportreed

FOTO: Hannu Makarainen via Flickr
CC BY-SA 2.0

Siinkohal on kohane märkida, et peent marmoritööd on teinud ka esimene eestlasest skulptor August Ludvig Weizenberg (1837–1921), kes vaatamata oma klassitsistlikule koolitusele tegi ka romantilisemat laadi skulptuure. Et klassitsism järgib rangelt väljakujunenud ilukaanoneid ja vormivõtteid, võivad selles laadis antiikkirjanduslikel teemadel valminud kunstitööd tunduda küll vormilt täiuslike, ent samas ka kammitusetutena. Weizenberg töötas aastaid välismaal, hoides sidemeid Eesti rahvusliku liikumise tegelaste F. R. Kreutzwaldi, C. R. Jakobsoniga, seetõttu on tema kunstis esindatud ka Eesti mütoloogia-ainelised raidskulptuurid. Tuntuimad on arvatavasti rahulikud, lüürilise kallakuga marmorskulptuurid «Koit» ja «Hämarik» (1881). «Hämariku» puhul on nauditav naisekeha ilu, siiski on näha selle marmortöö haprust (sõrmede murdumist).

/\ ÜLES /\

1.8.2 Ehitusplastika

Ehitusplastika on ehitisega seotud ning tihti ka hoonega samast materjalist figuur või ornamentaalne kaunistusdetail. Mõnikord on neil detailidel konstruktsiooniline, ehitist koos hoidev ülesanne, nt inimesekujulised sambad.

Joonis 1.8.10 Karüatiidid Ateena akropolise Erechteioni templi ehituses

FOTO: LevineDS via Wikimedia Commons Public domain

Joonis 1.8.11 Karüatiidid Ateena akropolise Erechteioni templi ehituses

FOTO: Thom Watson via Flickr CC BY-NC-SA 2.0

Karüatiidid on sammaste funktsiooni täitvad maani rüüsse riietatud pühad naisekujud. Tuntuimad karüatiidid asuvad Ateena akropolise Erechteionis templis: 6 naisekujulist kivisammast kannavad pea peal eeskoja kivitalastikku. Praegu on eksponeeritavad kujud on koopiad, üks originaalidest asub Londonis, teised Akropoli Muuseumis.

Ka Tartu Ülikooli euroteaduskonna sissepääsu külgedel seisab 2 kivist naisfiguuri. Fassaadi toetamine on vaid nende näiline ülesanne, tegelikult figuurid ülalolevat ehitiseosa ei puuduta. Kujud kavandas skulptor Mati Karmin, graniidist raius Kalev Nõmmela.

Joonis 1.8.12 Altlandid Peterburis Talvepalee rõdu toetamas

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 1.8.13 Atlandid. Autor: Karl Bitter. New York, Ameerika. Eemaldatud ja viidud Holiday Park'i Indianapolises, Indiana 1958

FOTO: Carptrash via Wikipedia CC BY-SA 3.0

Atlant on titaan Atlase järgi nimetuse saanud mehekujuline tugisammas, mis on eriti levinud barokkarhitektuuris. Venemaa endises pealinnas Sankt Peterburis asuva Talvepalee ühe tiiva, nn Uue Ermitaaži suurt rõdu toetab 10 jõulist graniitmonoliitset mehefiguuri. Atlandid kujundas skulptor Terebenjev, kivimaterjalina kasutati Serdoboli halli graniiti. Kivikujusid töötles 150 töölist, kellest igaühele oli selgeks õpetatud vaid kindlad töövõtted ning kindla skulptuuriosa töötlemine.

Joonis 1.8.14 Tula Koidutähe templi katusetalastiku basaldist figuurid. Mehhiko

FOTO: Luidger via Wikipedia CC BY-SA 3.0

Joonis 1.8.15 Helsingi raudteejaama graniidist kujude autor on Emil Wikström

FOTO: Mirari Erdoiza via Fotopedia CC BY-NC 3.0

Kesk-Ameerikas, Mehhiko kiltmaal Mexicost 80 km kaugusel asub endise tolteekide riigi pealinn Tula (920–1160). Linna ühe astmikpüramiidi tipus asuva Koidutähe templi katusetalastikku kandsid basaldist figuurid. Säilinud on neist neli: sõdalasekujulised sambad on 9 m (4,6 m?) kõrgused, katusetalastik ei ole säilinud.

Helsingi raudteejaam on ehitatud eelmise sajandi alguses, selle fassaadi katvad graniitplokid on kinnitatud betoonkarkassile. Raudteejaama arhitekt, soomlane Eliel Saarinen, projekteeris nt Tartu Pauluse kiriku, maailmakuulsaks sai ta hiljem Ameerikas töötades. Helsingi raudteejaama juures on tähelepanuväärsed suure üldistatusega raiutud hiiglaslikud kujud, mis on valmistatud samast graniitkivimist, millest fassaadikategi. Autor Emil Wikström on kujude jalgadeosa tahunud sama suurtest graniitplokkidest kui muud hoone kiviplokid; kujude ülaosa on tehtud ühest kivitükist. Kujud ei ole lihtsalt kaunistuseks, nende ülesanne on hoida kätel ümmargusi klaaslaternaid.

Hoone juurde kuuluvate skulptuuride arvult paistavad silma gooti stiilis katedraalid Pantsusmaal. Nt aastatel 1194–1260 ehitatud Chartres´i katedraalis on umbes 2000 kiviskulptuuri.

/\ ÜLES /\

1.8.3 Pea, portree, büst

Konkreetse inimese näojoontega skulptuuri nimetatakse portreeks. Näojooned on igal inimesel isikupärased, näoilmes avalduvad kõige selgemini tunded: rõõm, kurbus, raev, meeleheide. Miimika ja pea asendiga saab kujutada inimhinge seisundeid.

Joonis 1.8.16 Hiigelpea La Ventast. Mehhiko

FOTO: Ruben Charles via Fotopedia CC BY 2.0

Joonis 1.8.17 Pea on leitud La Venta linna keskselt tseremoniaalalalt. Mehhiko

FOTO: Ruben Charles via Flickr CC BY 2.0

Ajaloolise indiaanikultuuri olmeekide asualal Trez Zapote, San Lorenzo ja La Venta asulate lähistelt (Kesk-Ameerika) on leitud basaldist jm kõvadest kivimitest massiivseid, gigantsete mõõtmetega monoliitpäid. Neid on vähemalt 14, mõni kaalub ligi 30 t, suuremad kuni 60 t. Näoilme on tõsine, morn, lopsakate huulte ja laia ninaga näod võivad kuuluda negroidsele rassile, kiivrid on tihedalt pähe vajutatud. Keda need pead kujutavad, pole teada – võimalik, et tegemist on sõjaväelaste, valvurite või hoopis rituaalse pallimängu mängijatega. Kivid on toodud 60 miili kaugusest karjäärist.

Joonis 1.8.18 Anton Starkopf, «Uppuja Pea»

FOTO: K. Nõmmela

Esimene Eesti graniitskulptuur on Anton Starkopfi modelleritud «Uppuja Pea», raiujaks algselt Tartus sepana elatist teeninud ja hiljem kivitööle siirdunud August Levold. Starkopfi on peetud Eesti skulptuuri graniitraiumise suurkujuks. Oma raiumisvõtted omandas ta I maailmasõja ajal Saksamaal vangipõlves olles, kus tal õnnestus töötada esialgu kiviraiduri ja hiljem skulptori abilisena. Eestisse naasmise järel olid tal, nagu suurtel skulptoritel tavaks, oma vormivalajad ja kiviraidurid. Raidureist abilistel käskis ta mudelite punkteerimisel sentimeeter või kaks “paksust peale jätta” (suurem kivikiht raiutava skulptuuri pinnal võimaldas muudatusi teha). Liigset kihti ei raiunud Starkopf maha ka viimistluse käigus – nii muutusid tema kiviskulptuurid jässakamaks ja neid peeti graniidipäraseiks. Ent tema esimese graniitpea punkteeris kiviraidur erilise täpsusega mudeli järgi. Starkopf olevat käega rehmanud ja öelnud, et «siin ei ole mul enam midagi teha». Oli see öeldud kiituse või laitusena?

Joonis 1.8.19 Juhan Simmi portreemälestusmärk
Raadi kalmistul Tartus. Autor: Endel Taniloo

FOTO: K. Nõmmela

Hoopis teistsugune, konkreetsete äratuntavate näojoontega on dirigendi ja rahvusromantiliste helitööde looja Juhan Simmi portreemälestusmärk Tartu Raadi kalmistul. Raiematerjalina kasutati Kaarma dolomiiti. Et marmoriga võrreldes ei võimalda dolomiit üldiselt tundlikku, täpset ja nüansirikast kujutusviisi, on mälestusmärgi autor skulptor Endel Taniloo kasutanud dolokivile sobivat üldistust, tuues portreteeritava näo juures esile suuremaid vormipindu.

Inimese pea plastilist kujutist koos õlapartii või poole figuuriga nimetatakse portreebüstiks. Prantsuse Päikesekuningas Louis IV portreebüsti (1665, kõrgus 31,5 tolli, materjal: marmor) autor on Gian Lorenzo Bernini. Filigraanse raieteostusega portree väljendab oma liikuvate vormidega hoogsat raskustele vastu tormavat inimest.

Joonis 1.8.20 Päikesekuningas Louis IV portreebüst, Bernini 1665

FOTO: via Wikipedia Commons CC BY-SA 2.5

Joonis 1.8.21 Foletti erinevaist kivimeist Auguste Montferrand´i portreebüst

FOTO: CrispyRice via Flickr CC BY-NC-ND 2.0

Peterburi Iisaku kiriku arhitekti ja ehituse juhi Auguste Montferrand´i portreebüst (1850) on kivimeistriteos selle poolest, et skulptuuri autor Foletti lasi selle valmistada samadest kivimitest, mida Montferrand lasi kasutada ka Iisaku katedraali ehitades. Selline mitme-kivi- ehk polüliitskulptuur polnud 19. sajandi leid. Vana-Kreeka akrolüütide katmata kehaosad valmistati marmorist, kaetud osad kas värviti või kullati. Krüselefantiintehnika tähendas aga katmata kehaosade valmistamist elevandiluust.

Kivide varieerimine oli populaarne ka Roomas. Nt valmistati keha valgest marmorist ja riided punasest porfüürist, pea ja kael mustast marmorist ning riided valgest marmorist. Tükkidest kokkupandud skulptuur nõuab rohkemat tööd kui ühest kivitükist raiutu – tükkide kokkupuutepindu tuleb väga hoolsalt töödelda.

Joonis 1.8.22 Portree autor on Barry X Ball

FOTO: damiandude via Flickr CC BY-NC 2.0

Joonis 1.8.23 Portree autor on Barry X Ball

FOTO: damiandude via Flickr CC BY-NC 2.0

/\ ÜLES /\

1.8.4 Reljeef

Reljeef on selline kivipinna kujundusviis, kus raiutud vormid tulevad taustakivist esile. Kui ümarplastilist kivikuju peetakse kolmemõõtmeliseks kunstiks – st sellel on kõrgus, laius ja sügavus; siis reljeef on pigem kahemõõtmeline nagu joonistus või maal, sest sügavusmõõt võib olla minimaalne. Värvimata reljeefkujutis tuleb nähtavale vaid tänu valguse intensiivsusele. Reljeefikunst ongi valguse ning varju nähtavale toomise kunst, milleks on mitmeid võimalusi. Reljeefide raiumisviisid erinevad üksteisest kujutise kõrguse, kuju, kontuurjoone olemasolu ning taustapinna kõrguse poolest reljeefi esipinnaga võrreldes.

Joonis 1.8.24 Süvendreljeef. Vaarao Akhenaten
ja tema naine Nefertiti tütardega Egiptus

FOTO: Gerbil via Wikipedia CC BY-SA 3.0

Vana-Egiptuses oli tavaks, et kõigepealt tehti valmis ehitusdetail (sammas, steel, sein), seejärel asuti kujutise kontuurjooni süvendama. Figuuride kõige eenduvam pind jäi seega ümbritseva taustapinnaga ühele kõrgusele, kumerused saavutati servade süvendamise ja ümardamisega. Sellist reljeefiliiki nimetatakse süvendreljeefiks.

Eestis on lähedast raiumisviisi kasutatud kirjanik Eduard Vilde monumendil (1965), mis asub Tallinnas Niguliste kiriku juures. Selle Selgase dolokivist monument meenutab avatud raamatut, mille lehekülgedel on Vilde loomingu ainetel reljeefid. Reljeefkujutis on skulptor Albert Eskeli loodud, arhitektiks oli Allan Murdmaa. Niisugust eriti tugevalt tasandatud eenduva pinnaga reljeefi võidakse nimetada ka lamereljeefiks.

Ümaralt ning vaid õige pisut taustpinnast kõrgemale tõusvate vormidega reljeefiliik on madalreljeef. Madalat reljeefi on eriti keeruline raiuda seetõttu, et väikesed on nii kõrgused kui vormi esile toovad varjud. Madalreljeefi puhul kasutatakse veel nimetusi bareljeef või basreljeef.

Joonis 1.8.25 Lamereljeef E. Vilde monumendil. Autorid: Albert Eskel, Allan Murdmaa

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 1.8.26 Bareljeef arhitekt Arnold Matteuse mälestusmärgil Raadil. Mälestusmärgi autorid: Mati Karmin ja Tiit Trummal

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 1.8.27 Skulptor Mati Variku kujundatud dolokivist reljeefid Maarjamäel Tallinnas. Kompleksi arhitekt: Mart Port

FOTO: K. Nõmmela

Madalreljeefist kõrgemat reljeefiliiki nimetatakse poolreljeefiks. Poolreljeef nimetus viitab sellele, et nagu pool tavalise ümarfiguuri mahust on näha, tagumine pool oleks aga nagu taustakivi sisse uppunud.

Joonis 1.8.28 Kõrgreljeef. Pergamoni Zeusi
altari fragmendid

FOTO: candido33 via Flickr CC BY-NC-SA 2.0

Madalreljeefist kõrgemat reljeefiliiki nimetatakse poolreljeefiks. Antud nimetus viitab sellele, et nähtavaks on tehtud ainult on pool tavalise ümarfiguuri mahust, ülejäänu oleks justkui taustakivi sisse «uputatud».

Kõrgemat reljeefset kujutist, mille puhul raiutud figuurid on peaaegu ümarplastilised, kuid jäävad siiski mõnest kohast taustseinaga seotuks, nimetatakse kõrgreljeefiks. Seda reljeefiliiki kasutati sageli Vana-Kreeka ja Rooma kunstis. Hellenistliku ajastu kuulsamaid kõrgreljeefe on gigantide võitlusstseen Pergamoni altarehitisel. Zeusile pühendatud altariehitis püstitati umbes 180. aastal eKr, friisil kujutati jumalate võitlust gigantidega, friis on 120 m pikk, 2,3 m kõrge. Iidne Pergamon asub Türgi territooriumil tänapäevase Bergama linna kohal.

Illusoorse kujutise saab varjudega mängides esile kutsuda siis, kui varju jätvad pinnad ei kõrgu kivi kohal, vaid on süvendatud sissepoole. Nn negatiivreljeefi puhul raiutakse kujutis pinna sisse viisil, nagu oleks kivis mingi eseme jälg – valguse murdumine jätab petliku mulje, nagu vormid eenduksid pinnast. Maarjamäel, Lasnamäe panganeemiku alumisel terrassil on suur sõjasündmuste mälestuskompleks 35 m kõrguse Jääretke obeliskiga (1960), mille peaarhitekt on Mart Port. Igavese tule kohal kõrguvad reljeefsed käed on raiutud negatiivis ehk sissepoole süvenevatena. Dolokivist reljeefid kujundas skulptor Mati Varik, kunstnik oli J. Palm.

Joonis 1.8.29 Lemmatsi tankitõrjekraavis mõrvatute
mälestusmärk. Ülenurme vallas Räni külas
Riia mnt ääres. Autor: Elmar Rebane

FOTO: K. Nõmmela

Omapärased on Tartus Riia maantee ääres oleva Tankitõrjekraavi Monumendi (1964) reljeefid. Tartu koonduslaagris, mis tegutses II maailmasõja ajal, hukkasid sakslased linna kaitseks rajatud Lemmatsi tankitõrjekraavis erinevail andmeil 10 000–12 000 inimest. Dolomiitplokkidest monument on 16 m pikk ja 4 m kõrge, skulptor oli Elmar Rebane. Leinamüüri reljeefidel on nii eenduvaid kui ka negatiivseid vorme ning see järgib 1960. moodi, üldistuse kandilisust.

hr
TAGASI | ÜLES | EDASI