Avalehele | Kiviraiumine ajaloost praktikani | IMPRESSUM | LINGID

1.7 Müürid ja looduskiviehitised Eestis

1.7.1 Kohalikud eripärad

Joonis 1.7.1 Varbola linnuse värav

FOTO: K. Nõmmela

Eestis on ehitamiseks kasutatud kohapeal leiduvaid kivimeid, looduskive. Nt paeehitised on valdavad paikades, kus paekihid on kättesaadavad; kus aga paasi ei leidu, on kasutusel maakivid, graniitkivid või hoopiski inimese enda põletatud savitelliskivi. Sõltuvalt kohaliku loodusliku kivi olemasolust tulenevadki erinevused Põhja- ja Lääne-Eesti ning Lõuna-Eesti traditsioonilise ehitusmaterjali vahel. Põhja pool paljanduval paekivialal on valdavad paekiviehitised, lõunas tellise- ja maakiviehitised.

Esimesed kiviehitised Eesti alal valmisid, kui siinmail veel lubjapõletust ei tuntud ning lubjamörti ehituskivide sidumiseks ei kasutatud. Niisugused seguseotiseta müürid ei saanud olla väga suured ning pigem võib neid võrrelda hoolika täpsusega laotud kiviaedadega paekasutusalal. Muistsetes kaitserajatistes, nt Varbola linnuses, ümbritseb sissepääsu just seesugune kuivkivimüüritis.

Oskus kasutada lubimörti kiviehitiste, eriti sõjaliste ehitiste müüride rajamisel, saabus koos vallutajatega. Eestis ehitasid keskaja alguses kiviehitisi rändavad meisterkonnad. Alates XV sajandist tekivad kohalikud tsunftid ja kohalikud meistrimehed.

Eestis laialtlevinud ja –leitav paekivi on kihiline, seda on võimalik murda õhukeses sirges kihis. Niisugusena laoti kivi ka müüri. Teisisõnu, alati ei olnud kiviplaate vaja müürikiviplokkideks kanti tahuda, sirgeks löödi ainult müüriplaadi välimine serv. Tähtsamate nurgakivide või võlvikivide jaoks kasutati paksemat paremakvaliteedilist paekivi, kuid seda pidi juba väga korralikult tahuma. Ometi ei piirdutud ulatuslikemate kivimüüride tegemisel rangelt ühest sordist materjaliga: ära kasutati kogu kättesaadav kivi. Nii on paemüüridesse sattunud maakive ning maakivimüüridesse paekivitükke ja telliseid.

/\ ÜLES /\

1.7.2 Kivilinnused

XIII sajandil tungisid Eesti aladele võõrvallutajad. Valitsesid sõjalis-vaimulikud rüütliordud, oli piiskoppidele alluvaid alasid ja ka võõrastele kuningatele alluvaid maid. Oli feodaalse killustatuse aeg, kus maa isandad oma valduste pärast alalist hirmu tundsid ning omandi ja elu kaitsmise peale mõtlesid – vallutajate esimene mure oli tugevate kindlustuste rajamine.

Joonis 1.7.2 Toomepa aluskaljuga

FOTO: K. Nõmmela

Põhja–Eesti esimesed isandad taanlased alustasid kohe pärast sissetungi tugevate kivilinnuste rajamist Narvas ja Toompeal. Enne vallutajaid asus Toompeal eestlaste Lindanise linnus, paraku ei ole sellest nähtavaid jälgi sälilinud. Ka vallutajate rajatud kindlustusi on hiljem korduvad ümber ehitatud.

Toompea on juba looduslikult kõrgete paekiviseintega küngas. See on suurest Põhja-Eesti ranniku paeklindist eemal asuv kivisaar, kiviklindi jäänuksaar, mille suhteline kõrgus on 25 m. Varem Toompea ümber olnud kivikihid on meri ja jääegne jää ära viinud (looduslikud paeseinad on nähtavad veel kindlusemüüride all). 8000 aastat tagasi ümbritses seda meri, vesi taandus maapinna tõusu tõttu.

Esialgu murti ehituseks vajalik kivi kohapealt, hiljem Lasnamäe paemurdudest.

Joonis 1.7.3 Haapaslu piiskopilinnuse varemed

FOTO: Oskar Alin, "Sveriges historia III", 1889 via Wikimedia Commons Public domain

Esialgsetele väikestele kivilinnustele ehitati juurde uusi osasid ja nii tekkisid suurlinnused eriti tähtsatesse vallutajate pearesidentsidesse nagu ordu konvendikohad või piiskopi kapiitlilinnused (Haapsalus, Tartus, Tallinnas jt). Suured linnused olid ka suurisandaile alluvate ordu ja piiskopifoogtide residentsid (Laiuse, Põltsamaa, Toolse, Vastseliina), väikesed kantsid olid madalamate feodaalidele kuuluvad lääni-isandate residentsid ja mõisamajad (Porkuni, Purtse, Kiiu). Paljud linnused hävisid Liivi sõja ajal.

/\ ÜLES /\

1.7.3 Linnamüürid

Suured linnused nagu Tallinna Toompea oli kohaliku feodaalaadli ja feodaalide kaaskonna ja sõjaväe valduses, linnuste jalamile tekkis aga all-linn, kus elasid kaupmehed, käsitöölised ja muu lihtrahvas. Nemadki vajasid kaitset vallutajate ja rüüstajate vastu ning all-linna ümber ehitati kaitsemüürid. Tallinn on ainus Eesti linn, kus sellised müürid tänaseni on säilinud.

Tallinna linnamüürid on 2,5 km pikad, tavaliselt 1,3–1,6 m paksused. Mõnes kohas on müüri sisekülgedel kaarniššid, seal varieerub müüri paksus 2,3–2,65 m vahel. Kaarniššid ja laskeavad ei asetse kohakuti. Linnast väljuvate teede juurde ehitati väravatornid, hiljem nendest väljapoole ehitati veel kaitsetorne. Linnamüüril oli 35 kaitsetorni. Sisemised väravatornid lammutati XIX sajandil, sest tulirelvade arengu tõttu nende tähtsus kadus; välimistest väravatornidest on säilinud Viru värava eelvärav (pärit XV–XX sajandist). Viru värava eelväravatornid tunduvad nüüdisajal küll madalad, kuid aastasadadega on maapind tugevasti tõusnud/tõstetud.

Joonis 1.7.4 Paks Margareeta Tallinna vanalinnas. Läbimõõt 24 m, müüri paksus on allpool 4,7 m ülal 2,1 m

FOTO: Lee Abbey via Fotopedia CC BY-NC 3.0

Joonis 1.7.5 Viru värva eesvärav

FOTO: maigi via Wikimedia Commons CC-BY-SA-3.0

Joonis 1.7.6 Tallinna linnamüür, Suur-Kloostri värav ning Saunatorn

FOTO: Naine via Wikimedia Commons CC-BY-SA-3.0

Samuti on säilinud Suure rannavärava eelvärav. Selle väiksema, läänepoolsema torni ülaosal on konsoolidest kaunistus teravkaar-friis mashikulii, idapoolse suurema torni Paksu Margareeta läbimõõt on 24 m, müüri paksus on allpool 4,7 m, ülal 2,1 m.

Joonis 1.7.7 Suure Rannavärava eesvärav

FOTO: Lee Abbey via Fotopedia CC BY-NC 3.0

Joonis 1.7.8 Vapp Rannaväraval. Kiviraidur G. Koningk

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 1.7.9 Pikk Hermann

FOTO: K. Nõmmela

Suure Rannavärava eelväraval on kiviraidur Gert Koningki raiutud Liivi ordu vapp. Tornidest silmapaistvaim on Toompeal asuv Pikk Hermann, mis valmis 1371. aastal. Selle ringikujulise torni läbimõõt on 9,65 m, seinte paksus ligi 3 m ning praegu on see 45 m kõrge. Torni alakorrusel oli vangikong, millesse pääses ainult lae kaudu, teistel korrustel on laskeavad. Hermanni-nimelisi torne on teistelgi kindlustel: Narvas on neljakandeline Pikk Hermann, mis paistab kilomeetrite kaugusele, kui läheneda Narvale Peterburi poolt. Tornikujulised võisid olla ka väikeaadli elukohad, nt Kiiu läänilinnus, mille läbimõõt aheneb ülevalpool nagu hollandi tuulikul. Sel on 3 korrust, ehitise algne kõrgus oli 10,5 m, seina paksus allpool: 1,5 m; ülal: 1 m, kogu torni läbimõõt on vähem kui 8,85 m.

Lasnamäe lademe lubjakivist ehitatud omapärane Kavastu mõisa tuvitorn on 6 m kõrge.

/\ ÜLES /\

1.7.4 Hooned

Joonis 1.7.10 Pöide kirik Saaremaal

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 1.7.11 Muhu Katariina kirik

FOTO: Pendulum via Wikimedia Commons CC-BY-SA-3.0

Joonis 1.7.12 Pirita kloostri varemed

FOTO: Greta Tamošiunaite via Flickr CC BY-NC-SA 2.0

Silmapaistvate kiviehitistena on säilinud kirikud. Eesti kirikud ei hiilga just sellise kerguse ja õhulisusega, mille poolest on tuntud nt Prantsuse gooti kirikud. Kirikute välisilme raskepärasus on seotud meie kivimaterjali omapäraga ning sellega, et eestlastel oli kombeks korraldada vastuhakke, mistõttu kirikud ja kloostrid pidid pakkuma vallutajatele kaitset. Nt Pöide kirik Saaremaal näeb välja pigem kindlus-kaitserajatis kui kirik. Kivikirikute lagedeks on tihti kivivõlvid, mis ülaltvaates künklikku kivimaastikku meenutavad. Võlvid on tugevad, nende peal on võimalik ronida, vihmavee lõhkuva toime eest kaitseb neid katus. Valjala kiriku võlvidel oli redupaik, kuhu sai tõusta salatreppi mööda, mille astmed ei alanud põrandalt, vaid 3 meetri kõrguselt – teadjamad ulatusid selleni redeli abiga. Liivi sõja ajal 1576 panid Vene väed Saaremaa Püha kiriku põlema põhjusel, et talupojad selle võlvidele ja torni olid varjunud.

Joonis 1.7.13 Oleviste kirik

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 1.7.14 Tallinna Raekoda

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 1.7.15 Ungru lossi varemed

FOTO: Marcus Deretten via Flickr CC BY-NC-ND 2.0

Eesti kõige tuntum kirikuvare praegu on Pirita kloosterkirik. Ka selle Vana-Liivimaa suurima nunnakloostri rüüstasid ja purustasid 1575. (1577.) aastal Ivan IV väed, viies nunnad Venemaale vangi. Kirikutornid ehitati tihti hiljem kirikuile juurde, samuti võis toimuda hiljem kiriku võlvimine. Kirikutornid olid kasutusel vahitornina, näit Haljala kirikutorni alaosas olid tulirelvade jaoks laskepilud. Kõrggootika kunstistiilile omast sihipärast vertikaalsust, ülespürgivust, hoogsat tõusu on tunda vaid Tallinna Oleviste kiriku juures, mille 123,7-meetrine torn oli keskaja kõrgeim (Oleviste kirik oli kaua ka kõrgeim hoone Euroopas). Esmapilgul kirikusarnane kiviehitis Tallinna raekoda on ainus säilinud keskaegne raekoda Baltikumis. Raekojas asus linna haldusorgan – raad. Siit juhiti linna poliitika- ja majanduselu, see oli seltskondliku tegevuse keskus. Sageli oli raekoda ka kohtuhoone, kaupade tutvustamise paik, mõnikord koguni teatriruum. Hoonel on 8-tahuline sale müürimassiivile toetuv torn ja liikuva barokse vormiga tornikiiver. Hoone väljakupoolsel küljel on lahtine arkaadkäik ehk võlvialune, fassaadi ülaosal kaitsemüürile sarnane sakiline rinnatis, mis ei etendanud aga mitte kaitseotstarvet, nagu arvata võiks, vaid oli ehitatud ilu pärast! Maja kütmiseks kasutati kalorifeeri ehk kerisekividelt kerkiva õhu kütet. Hoone viilu otsas on dolokivist raiutud tuulelippu hoidev lõvikujutis. Praeguse lõvikuju raius vana ja lagunenud originaali järgi restauraator-kiviraidur Aarne Joonsaare. Restauraator Joonsaare suhtumine taastatavasse lõvisse on erandlik, nimelt tundus talle originaalne lagunev lipulõvi altpoolt vaadatuna liiga väike, sellepärast tegi ta kujult sarnase, kuid mõõtudelt tunduvalt suurema koopia.

Joonis 1.7.16 Sillusvõlv Tallinna Draamateatril

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 1.7.17 Graniitplokkidest sambad Taagepera lossil

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 1.7.18 Tampere Toomkirik

FOTO: K. Nõmmela

Keskaja ehitistele ja varemetele iseloomulikku salapära kannavad omapärased ungru lubjakivist Ungru lossi varemed Haapsalu lähistel, kuigi lossi ehitamist alustati alles aastatel 1893–1896. Ungru lubjakivi on tavaline paksemate kihtidega Eesti lubjakivi, mille liivakivisarnane struktuur võimaldab ka nõudlikemate raiddetailide raiumist. Kahjuks jäi see fantaasia- ja raiddetailiderikas ehitus vahetult enne valmimist pooleli ning hoones pole kunagi elatud.

Hoopis teine lugu on eelmise sajandi alguses ehitatud rahvusromantiliste sugemetega Tallinna Draamateatriga, mille arhitektideks on Peterburist pärit Vassiljev ja Bubõri. 1910. aastal valminud paeehitises on näha arhailiselt mõjuvat klompkivifaktuuri, arhailiselt mõjuvad ka nt aknasillused. Teine sarnane ehitis on 1909. aastal valminud hoone Pärnu maanteel (Tallinn), praegu tuntud kui pulmamaja. Rahvusromantismile viitavad jämedalt tahutud, suured, arhailiselt mõjuvad ebakorrapärased looduskivist ehitusdetailid. Niisuguseid suuri graniitkiviplokke ja aknadetaile leidub ka Lõuna-Eestis Helme lähedal asuvast Taagepera lossist (valmimisaastad 1907–1912). Ehitise arhitektiks oli Otto Wildau.

Et Eestis ei ole suuri graniidikarjääre, on siin vähe graniitkiviehitisi. Seevastu on graniit tavapärane ehitusmaterjal meie põhjanaabrite soomlaste jaoks, heaks graniitehitise näiteks on Tampere Toomkirik.

hr
TAGASI | ÜLES | EDASI