Avalehele | Kiviraiumine ajaloost praktikani | IMPRESSUM | LINGID

1.6 Arhitektuursed elemendid ja detailid

1.6.1 Kivisambad ehitistes

Püstiseid kiviposte ehk sambaid ehk kolonne kasutatakse hoonete vertikaalse toena. Tavaliselt on sammastel selgelt eristatav laiem alaosa (baas), püstine osa (tüves) ja laienev ülaosa (kapiteel). Et sambad on tihti kõrged ja suuri kividetaile on raske valmistada, koosneb kivisamba tüves mitmetest üksteise peale laotud seibidest, mida nimetati nummisteks.

Video 1.6.1 Egiptuse sambad

Kapiteele kaunistati eriliselt. Erinevatele ajastutele olid omased kindlad kujundusvõtted. Eeskujuks võeti sageli looduses leiduvaid taimi. Nii on Vana-Egiptuse sammaste eeskujuks palm, papüürus või lootos, sambatüves võis olla profiilse liigendusega, kapiteelidele raiuti stiliseeritud õisikuid. Ümarad siledad sambad olid kaetud hieroglüüfkirjade ja reljeefidega.

Joonis 1.6.1 Dooria stiilis sammas

FOTO: Rita Willaert via Fotopedia CC BY-NC 2.0

Joonis 1.6.2 Korintose stiilis sammas

FOTO: ccarlstead via Fotopedia CC BY 2.0

Joonis 1.6.3 Joonia stiilis sammas

FOTO: Stefano Costanzo via Fotopedia CC BY-NC 3.0

Egiptuse sammastest enam on Euroopa ja maailma ehituskunsti mõjutanud Vana-Kreeka sambastiilid. Dooria kapiteel on lihtne, sirge, kaunistusteta; joonia kapiteel on ruljate voluutidega; korintose kapiteel sarnaneb karusõralehtede korviga. Dooria stiilis sammastel puudus algselt alusplaat, joonia ja korintose sambatüves oli kaetud kannelüüridega ehk püstsüvisrihvadega.

Sambaid võis kasutada ehitise ilmestamiseks, kuid neile sai toetada ka ehitise osi koos hoidvat talastikku.

Joonis 1.6.4 Karnak

FOTO: jairo Londono via Fotopedia CC BY-NC-ND 3.0

Joonis 1.6.5 Karnak

FOTO: Chris Wells via Fotopedia CC BY-NC-ND 3.0

Joonis 1.6.6 Karnak

FOTO: Kurohito via Wikipedia Commons CC-BY-SA-3.0-2.5-2.0-1.0

Sammaste küllusliku kasutamise poolest paistab silma Vana-Egiptuse pealinna Teeba lähistel Karnakis asuv tempel Vana-Egiptuse loomis- ja viljakusjumal Amonile. 103 m pikk ja 52 m lai 134 sambaga sammassaal mõjus kui sambamets. Algselt oli sambaid koguni 16 rida: templi keskosas olevad 12 on 21 m kõrgused, ülejäänud 15 m kõrgused. Sambad asetsevad lähestikku, sest pidid kandma raskeid sambalt sambale ulatuvaid kivitalasid; kivitala jällegi ei saa olla väga pikk, sest võib oma raskuse ja hapruse tõttu kergesti murduda. Kivitaladele toetusid kivist katteplaadid. Kivitalade ja sammaste pinda kasutati sisseuuristatud hieroglüüftekstide ja reljeefide jaoks, mis ülistasid vaarao ja jumalate tegusid. Tempel valmis mitme vaarao valitsemisaja jooksul, suurem templiehitaja oli Ramses II, kes valitses 67 aastat.

Joonis 1.6.7 Jumalanna Athena tempel, Ateena Akropolil asuv Parthenon. Vaade templile loodest

FOTO: Panoramas via Fotopedia CC BY-ND 2.0

Joonis 1.6.8 Parthenon

FOTO: Dorieo via Wikimedia Commons Public Domain

Antiik-Kreeka sammasterohkete templite seas uhkemaid on Parthenon (V saj eKr) Kreeka pealinna looduslikul kõrgendikul, mis püstitati Zeusi tütre Athena auks. Athena oli linna neitsist (kr. k parthenos) kaitsejumalanna.

Parthenon on 70 m pikk ja 30 m lai, kivitalastikku kannavad dooria stiilis sambad. Väljastpoolt ümbritsesid seda sambaread. Fassaadi välimises sambareas oli 46 ülaltpoolt ahenevat ja kannelüüridega kaetud sammast kõrgusega 10,4 m. Katus oli ehitisel puust või keraamilistest kividest. Kuigi tempel on valmistatud valkjast Pentelikoni marmorist, olid selle kividetailid vanal ajal vahavärvidega erksaks värvitud. Kaasajal ei ole iidse marmori õige värvus nähtav.

Kolonnaad

Sambaid on kasutatud ka käikude ja teede ääristamiseks. Kolonnaad on talastikku hoidev sammaskäik hoone sise- või välisküljel. Viimasel juhul võib see ka hooneid ühendada. Eriti tuntud on Vatikani Peetri kiriku ees olevad kaarjad sammaskäigud.

Sammastega kaunistatud sissepääsuesist katusealust eesruumi nimetatakse portikuseks. Niguliste kiriku barokne Kaarma dolokivist sammasportikus (1671–1678) on Eesti suurim, kuid jääb mõõtudelt tagasihoidlikuks Peterburi Iisaku katedraali sammastikega võrreldes.

Joonis 1.6.9 Sammaskäigud Vatikani Peetri kiriku juures

FOTO: Darren Krape via Fotopedia CC BY-NC 2.0

Joonis 1.6.10 Niguliste kiriku sammasportikus

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 1.6.11 Peterburi Iisaku katedraali sammastik

FOTO: K. Nõmmela

Iisaku katedraal valmis aastal 1837, samal ajal kui püstitati Aleksandri sammas. Mõlema arhitektiks oli prantslane Auguste de Monferrand. Vene õigeusu kirikus kasutati samasuguseid monoliitsambaid nagu Aleksandri triumfisambal. Punakas graniit-rabakivi murti Püterlaksi ja Kalniemi karjääridest Soome lahe ääres Viiburi lähistelt. Kivid raiuti jämedalt, veeretati laevale, raiuti täpsemaks ning lihviti-poleeriti ehitusplatsil.

Aastatel 1828–1830 ehitust alustades pandi kõigepealt püsti suurte portikuste (sammastele toetuvad katusealused) 48 monoliitsammast kõrgusega 17 m, mis kaalusid igaüks 110 t (läbimõõt all 1,8 m). Seejärel ehitati seinad. Omaette imetlemist väärivad 43 m kõrgusele tõstetud ja sinna püstitatud kuplialust tamburit ümbritsevad 24 monoliitsammast, neist igaüks „vaid“ 13 m kõrge ja 64 t raske.

Iisaku katedraali ehitusel kasutati 14 liiki marmorit ja 43 sorti muid mineraale ning poolvääriskivimeid, nagu jaspis, malahhiit, lasuriit, porfüür. Huvitav on, et see tohutu kivihoone püsib soisesse pinnasesse löödud tuhandetel puuvaiadel. Kuni puit on üleni vees, see ei kõdune. Puuvaiadel püsivad nt ka mõned Tartu vanalinna hooned. Iisaku vaiad on 6,4 m pikad ja nende läbimõõt on 26–28 cm.

/\ ÜLES /\

1.6.2 Kaared, võlvid, kuplid

Hoonete ja muude kiviehitiste puhul on konstruktsiooniliseks probleemiks avauste tegemine seina. Avause kohal olevat rasket seinamassi on vaja kuidagi toestada. Lihtsam moodus selleks on müürida ava kohale seina sirge silluskivi.

Joonis 1.6.12 Silluskivid Taagepera lossil

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 1.6.13 Sillusvõlv Tallinnas Draamateatri hoonel

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 1.6.14 Pädaste lossi akna sillus

FOTO: K. Nõmmela

Silluskivi peab olema piisavalt paks, et ülalt rõhuvat raskusjõudu purunemata vastu võtta. Nagu kivitalad sammastel ei saa murdumisohu tõttu olla väga pikad, ei saa ka silluskivi olla pikk. See tingis seinaavade kitsuse.

Kaarvõlv

Joonis 1.2.15 Kaarvõlv. 1. Päiskivi

FOTO: MesserWoland via Wikimedia Commons CC-BY-SA-3.0

Tehnilise lahenduse avade laiendamiseks andis kaarvõlvi kasutuselevõtt. Kaarvõlvi puhul kantakse ülaltsuruv raskusjõud kaare otstes seintele, kui seinad on piisavalt tugevad, ei vaju kaar raskusjõu tõttu laiali.

Kaare tegemine ehk võlvimine on eriline kiviladumise kunst. Tehniliselt koosneb silluskaar ehk võlv mitmest kiilukujulisest kiviplokist, mida kombineerides saab moodustada mitmesuguseid uusi ehituskonstruktsioone: kaarvõlvi laiendades tekib silindervõlv, kahe kaarvõlvi ristumisel ristvõlv, kaare keeramisel kuppel. Kaart tundsid küll juba ka kreeklased, kuid laialdaselt oli ümarkaar ja silindervõlv kasutusel etruskite ja eriti roomlaste juures, kes sildasid võlviga kuni 25 m laiu avasid.

Joonis 1.6.16 Tituse võidukaar, 82. a, Rooma

FOTO: Howard Hudson via Wikipedia CC BY-SA 3.0

Joonis 1.6.17 Kaar sillaehituses. Sild üle Gardi jõe. Vers-Pont-du-Gard, Gard, Prantsusmaa

FOTO: Emanuele via Wikimedia Commons CC-BY-SA-2.0

Kaart eksponeerib kõige paremini Vana-Rooma võidu- ehk triumfikaar. Lihtsustatult öeldes on see tavaliselt kaarega võlvitud läbikäigusein, mida püstitati tähtsate sündmuste, nt võitude või väepealike auks Vana-Roomas, aga ka renessansi- ning klassitsismiajal. Tähtsat ajaloosündmust kujutatakse võidukaarel reljeefidega.

Kaarekujulist konstruktsiooni kasutasid roomlased ka sillaehituses: kui tavaliselt viib sild üle jõe või kuristiku, siis roomlased juhtisid sillataolise ehitisega ka vett teisele poole takistust. Akvedukt kulges kaaristuna (arkaadina) üle orgude, vett juhiti kivist renni pidi, auramise vältimiseks oli see kiviplaatidega kaetud. Sild üle Gardi jõe ehk Pont-du-Gard valmis 40.-60. aastatel. See sild oli Nimesi linna varustava veejuhtme osa. Akveduktil oli kolm võlvkaare-korrust, igal korrusel erineva suurusega kaared, üldkõrgus 49 m. Kivid olid laotud mördita, külgedelt väljaulatuvad kivid toetasid tellinguid. Sildehitise kõige ülemine korrus oli veejuhtme päralt, alumisel kulges tee.

Tartu kivisild

Joonis 1.2.18 Tartu Kivisild umbes 1880. aastal

FOTO: C. Schultz via Wikimedia Commons Public domain

Kaarvõlvi kasutati ka Baltikumi esimesel kivisillal, mis ehitati Tartusse pärast 1775. aasta suurt tulekahju Venemaa tsaarinna Katariina II annetatud raha eest. Ehitust projekteerisid ja juhtisid arhitekt Siegfriden ja müürseppmeister Zaklowsky, tööjõuna kasutati nii sunnitöölisi, vange kui ka mõisatalupoegi. Silda hakati projekteerima 1775. aastal ja see valmis 1784. aastal.

Joonis 1.6.19 Kaarsild ja Kivisilla
makett Tartus

FOTO: K. Nõmmela

Sel ajal oli Emajõel Tartu kesklinna kohal kaks haru. Ehitamise ajaks suleti tulevase silla alt jooksev haru 2 tammiga, üks sillast üles-, teine allavoolu. Kivisilla graniitkivid tahuti mõõtude järgi ümberkaudsetes mõisates, peenemad detailid toodi Peterburist. Detaile viimistles 50 Peterburi oskustöölist. Võlvikivide kindlaks ühendamiseks kasutati raudklambreid, klambriaukudesse valati sulatina.

Kivisilda ületas munakivikattega sõidutee, mis muidu oli lai 5,6 m, kuid keskosas väravakaarte all 4 m. Kõnniteed ehk trotuaarid olid 1,25–1,4 m laiused. Sild koosnes kolmest sillaavast: 2 äärmist olid kaetud kivivõlvidega, keskel oli ahelatega üles tõstetav puuosa. Ahelate kinnitamiseks vajalikud kivist väravaehitised meenutasid antiikseid triumfikaari, kõrval kaarekujulised vaateplatvormid.

Tartu kivisild oli stiililt klassitsistlik ja väga esinduslik ehitis tulekahjust taastatud Tartus, kuid ei püsinud kahjuks 200 aastatki. 1941. aastal õhkisid selle taganevad Nõukogude väed. Plahvatus oli nii tugev, et väiksemad kivitükid lendasid Toomemäele ja raudteejaama lähistele. Ent kui Raekoja-poolne sillakaar jäi esimesest õhkimisest püsima, õhkisid taganevad Saksa väed 1944. aastal sellegi.

Joonis 1.6.20 Jõejää
murdmisteravikud Suur Novgorodis.

FOTO: K. Nõmmela

Sõjajärgsel ajal kasutati selle silla kive muudel ehitustel linna taastamiseks. Varemed jäid nähtavaks veel viieteistkümneks aastaks. 1959. a ehitati sellele kohale betoonist jalakäijate Kaarsild. 1992. aastal moodustati vana silla taastamiseks Kivisilla Fond, kuid ehitise ülisuure maksumuse tõttu pole plaanidest kaugemale jõutud. Kaarsilla otsa juurde paigutati siiski vana silda meenutav pronksist makett, mille autoriks on skulptor Tiiu Kirsipuu.

Sillateema puhul on huvitav esile tuua kivist raiutud jõejää murdmisteravikke nagu seda on näha Suur Novgorodi sillapostidel.

Teravkaareline kivist kandekarkass

Ümarkaare puhul suunatakse kaare kohal oleva kivimasside kaal ehk allasuruv jõud külgedele ja tasakaalustatakse jõu survele vastu pidavate tugevate müüridega. Sel viisil kaetud avad muutusid laiemaks kui tavaline silluskivi võimaldas, kuid ehitis ise jäi massiivseks.

Joonis 1.6.21 Teravakaareline
kandekarkass

FOTO: Mats Halldin via Wikimedia Commons
CC BY-SA 3.0

Ümarkaare edasiarendusena leiutati keskajal (aastatel 1100–1200) Lääne-Euroopas täiuslik teravkaareline kivist kandekarkass: laialilükkavaid rõhtjõude tasakaalustasid massiivsete seinte asemel tugikaared ja -piilarid. Kivivõlvi raskus koondati teatud punktidesse, see ei jaotunud tervet seina mööda. Vajadus massiivsete müüride järele kadus. Võlvkaarte tugevamad osad on nüüd roided, mis võisid olla lihtsad mõikakujulised või veel keerukamad.

Teravaotsaliste vöökaartega gooti katedraalid on justkui kiviraamistusega klaaslaekad: klaasaknad moodustasid seinas suure pinna. Kuigi ehitis koosnes üksikutest üksteise otsa laotud kividetailidest, ei mõjunud see enam raskena, vaid sihvaka ning õhuliselt kergena. Kividetailid valmistati täpselt ette juba kivimurrus. Kohapeal viimistleti kapiteelide nikerdetailid ja töökojas suuremad skulptuurid. Kogu ehitust juhtis meistermüürsepp.

Joonis 1.6.22 Reims' katedraal Prantsusmaal

FOTO: zoer via Fotopedia CC BY-NC 2.0

Joonis 1.6.23 Amiens' katedraal Prantsusmaal

FOTO: Allie_Caulfield via Fotopedia CC BY 2.0

Joonis 1.6.24 Chartres' katedraal Prantsusmaal ehitati vahemikus 1193-1250. Paremini säilinud kõrggooti stiilinäiteid

FOTO: Allie_Caulfield via Fotopedia CC BY 2.0

Joonis 1.6.25 Chartres' katedraal, sisevaade

FOTO: Art History Images (Holly Hayes) via Fotopedia CC BY-NC 2.0

Joonis 1.6.26 Chartres' katedraal

FOTO: chogenbo via Fotopedia CC BY-NC-SA 2.0

Joonis 1.6.27 Chartres' katedraal, skulptuurid

FOTO: Art History Images (Holly Hayes) via Fotopedia CC BY-NC 2.0

Joonis 1.6.28 Võlvistiku kerguse
illusiooni tippsaavutus King's College,
Cambridge

FOTO: Lofty
via Wikimedia Commons CC BY-SA 3.0

Silmapaistvad gooti katedraalid on Prantsusmaal Reimsis, Amiens´is, Chartres´is. Selliste katedraalide ehitamine ei olnud ühe põlvkonna töö, tavaliselt kulus selleks 150–200 aastat. Tihti tehti ehitusplaanis muudatusi, sageli ei jõutud nt tornide lõpuniehitamiseni või oli üks torn ühtemoodi ja teine teistmoodi. Võlvistiku kerguse illusiooni tippsaavutuseks on Cambridge`is asuva King`s College`i kabeli lehvikvõlvid.

Skulptuure kohtab gootikas peamiselt kirikute välisseinte, eriti lääneportaali kaunistusena. Kiviskulptuurid kujutasid enamasti pühakuid ning piiblistseene. Gooti skulptuuridele on iseloomulik figuuride nn omaetteolek, mis võimaldab neid käsitleda ka arhitektuurist sõltumatult.

Gooti katedraalide ja ka muude esinduslike kivihoonete ette kujundati raiddetailidega sissepääsud – portaalid. Portaalid võivad olla kaetud silluskiviga või olla võlvitud, sammastega kaunistatud nagu Niguliste kirikus Clodti kabeli kujunduses kasutatud väänd- ehk spiraalsambad, mis raiuti 1673. a dolomiidist.

Joonis 1.6.29 Perspektiivportaal. Karja kirik

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 1.6.30 Karja kiriku portaali sambakapiteel. Detail

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 1.6.31 Päisekivi Muhu kirikust

FOTO: K. Nõmmela

Eriti suurejoonelised on perspektiivportaalid, mis koosnevad mitmest järjestikku seisvast uksepiidast, kusjuures iga kaugemal olev on eelmisest väiksem. Uhkematel perspektiivportaalidel kasutati kujunduseks skulptuure.

Joonis 1.6.32 Ridala kiriku portaal

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 1.6.33 Ridala kiriku portaali detail

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 1.6.34 Ridala portaali figuur

FOTO: K. Nõmmela

hr
TAGASI | ÜLES | EDASI