Avalehele | Kiviraiumine ajaloost praktikani | IMPRESSUM | LINGID

1.5 Megaliidid ja ausambad

1.5.1 Megaliidid

Müüritises asetsevad kivid lapiti (lamavas asendis). Nende kõrval paistavad silma püstasendis kivid. Juba eelajaloolisel ajal ladus inimene kõrgusesse küündivaid tahumatuid kivikamakaid nende looduslikul kujul. Looduses olevaid kive paigutati ümber vaid tol ajal elanud inimestele teada olevail põhjustel. Niimoodi kasutatud töötlemata ja vähetöödeldud suuri kivimürakaid nimetatakse megaliitideks ehk suurkivideks.

Olenevalt kivide paigutamise viisist võib leida üksikut püstist kivi, mida nimetatakse menhiriks, püstitatud kivide ridasid ja ringidesse paigutatud kive, mida nimetatakse kromlehhiks. Dolmeniks nimetatakse kiviaegset hauatüüpi, kus püstiste kivide peale on katteks asetatud kiviplaat.

Joonis 1.5.1 Carnaci menhirid

FOTO: nikohk via Fotopedia CC BY-NC-SA 2.0

Joonis 1.5.2 Carnaci kiviread Prantsusmaal

FOTO: hinayana via Fotopedia CC BY-NC-SA 2.0

Kõige ulatuslikumad ja hästi säilinud kuni 5 m kõrguste püsti paigutatud tahumata kivisammaste väljad on Prantsusmaal Bretagne´i poolsaare lõunakaldal Carnacis. Suurte kiviväljade kohanimed on Kerzerho, Locmariaquer, Gavrin.

Joonis 1.5.3 Neli meest Prästgärde
rauaaja matmispaigas. Bohuslän, Stenungsund,
Västra Götaland. Umbes 1930

FOTO: teadmata No known copyright restrictions

Mõningane sarnasus on neil Skandinaavias levinud algselt töötlemata 1–6 m kõrguste sambataoliste bautakividega. Bautakive leidub Rootsis (eriti Ojamaal ja Ölandil), Soomes (eriti Ahvenamaal ja Laitilas), Taanis (eriti Bornholmis), Inglismaal, Poolas ja Eestis ehk kõikjal, kuhu normannid või viikingid jõudsid.

Skandinaavias nimetatakse bautakivideks eeskätt kaunistusteta kive, mistõttu nende hulka ei loeta lohukive, ruunikirjadega kive ja Ojamaa pildikive.

Bautakivid asetsesid haudadel juba pronksiaja lõpul, enamik neist on pärit viikingite ajast. XI saj esinesid need kõrvuti pildi- ja ruunikividega, kandes nt surnute nimesid, mõnikord ka piltkujutisi ja geomeetrilist ornamenti. Arvatakse, et algselt on tegemist olnud hauatähistega, mida hiljem mälestuskividena mujale püstitati.

Suurem tahutud ja töödeldud kividest püstitatud rajatis on Suurbritannia Stonehenge. Ehitis valmis mitmes järgus. Alustati 3000. aasta paiku eKr hiliskiviajal, lõpetati arvatavasti 1500 eKr pronksi-rauaajal.

Rajatise välimisel poolel asus 90 m diameetriga kraav-valliring. Sellest sissepoole püstitati 2 kontsentrilist kiviringi, välimine 2 m kõrgustest kiltkivisammastest, sisemine ring 4 m kõrgusest liivakivisammastest (30 tk, a´28 t), silluseks horisontaalne kiviplokk. Sambaringide keskmes on hobuserauakujuline paariti püstitatud sambarida, mida katavad sillusekivid. Kivid on töödeldud pindadega, sinakate kiltkivide (doleriit) päritolu on ebaselge, koostis on erinev (pole pärit ühest leiukohast), läheduses kiltkivi ei leidu. Ühe arvamuse järgi toodi need kohale merd ja jõge mööda ning veeretati puutüvedel 300 km kauguselt.

Joonis 1.5.4 Stonehenge

FOTO: Pete Warzel / CC BY-NC 3.0

Samuti on teadmata ehitise otstarve (teada on ainult, et selle telg oli orienteeritud päikesetõusu suunale suvisel pööripäeval). Sarnane ja suurem ehitus asub Averbis, kuid sealsed kivid ei ole nii hoolikalt töödeldud.

/\ ÜLES /\

1.5.2 Au- ja mälestussambad

Hästi tahutud külgedega pikkade kivisammaste püstitajaina paistavad silma Vana-Egiptuse ehitusmehed. Egiptuse templitesse olid püstitatud monoliitsed (ühest kivitükist koosnevad) ja ülasuunas ahenevad püramiidja tipuga päikesesambad üldnimetusega obelisk. Egiptuse obeliskide tipp oli kullatud, külgedelt lihvitud ja raiutud tekstiga kaetud. Neid on nimetatud ka Vaarao või Kleopatra nõelteks ja neid valmistati ning püstitati Vanas Egiptuses 4000 aastat tagasi. Arvatavasti olid need rajatud päikesejumala auks: sisseraiutud hieroglüüfkirjad külgedel räägivad vaaraode heategudest. Suurim neist kaalub 455 t ja on üle 32 m kõrge, raiutud Assuani punakast süeniidist (graniidist).

Joonis 1.5.5 Obeliskid Luxoris

FOTO: Jose M. Rus via Fotopedia CC BY-NC-ND 2.0

Kivikarjäärist on leitud 1168 t raskune kivitoorik, mis on pooleli jäänud arvatavasti kivi defekti ilmnemise tõttu. Töötlemisriistadest on arheoloogid leidnud kõvast dioriitkivist kerasid, samuti arvatakse, et palju kasutati kivimi kuumutamist ja veega jahutamist, mille tagajärjel kivi pind mõranes.

Obeliskid seisid templite sissekäikude juures, keerulistel aegadel on nende asukohta muudetud. XIX sajandil, pärast 3500 Egiptuses veedetud aastat, paisati paljud neist spetsiaalsete transportlaevadega kõikjale maailma. Oma vaaraonõel on Londonil, Pariisil, Roomal, New York´il, Istanbulil. Uutes asukohtades on aga teistsugune kliima, rohkem niiskust ja väävliühendeid, mis kahjustavad kivimit ja põhjustavad lagunemist.

Ausammas ehk mälestussammas on mingi sündmuse või isiku mälestuseks püstitatud sambakujuline monument. Monumendiks ehk mälestusmärgiks saab olla ka skulptuur või ehitis, nt ratsafiguur või võidukaar. Traditsiooniliseks sambakujuliseks Vana-Rooma monumentaalehitiseks on nn võidusammas, mis püstitati imperaatori austamiseks või mõne tähtsa sündmuse tähisena. Tavaliselt kroonib neid võidukaid sõjakäike juhtinud keisri portree.

Joonis 1.5.6 Traianuse sammas Roomas

FOTO: pim van den heuvel via Fotopedia CC BY-NC-ND 2.0

Joonis 1.5.7 Sõjasündmusi kujutavad reljeefid sambal

FOTO: soyignatius via Fotopedia CC BY-NC-ND 2.0

Joonis 1.5.8 35 meetrit kõrgusesse

FOTO: dungodung via Fotopedia CC BY-SA 2.0

Tuntuim ja kõrgeim sellistest ehitistest on Traianuse sammas, mis valmis 113. a. Selle 35 m kõrguse klassikalise kujuga samba tüves on kaetud spiraalse reljeeflindiga, millele on kuhjatud sõjasündmusi kujutavate figuurid. Lindi üldpikkus on 200 m, see teeb 22 keerdu ümber samba. Figuure on 2500, kujutatud kolmandiku võrra väiksemana tavalise inimese elusuurusest.

Roomlased sõdisid ümberkaudsete hõimudega ning Traianus vallutas 106. aastal Daakia. Reljeefirida jälgib ajaloo sündmuste järjestust, eriti kangelaslike ja tähtsate stseenide puhul kujutati alati ka Traianust ennast. Nii on teda sambal kujutatud 90 korda. Kapiteel on dooria stiilis, kuid selle alumine osa on jooniapärane. Sammas on püstitatud ümmargustest keskelt tühjaks raiutud marmorplokkidest. Sambaõõnsuses oli kivist täisnurksete aknakestega keerdtrepp. Erinevatel aegadel on samba otsas olnud nii pronkskotkas, Traianuse kui ka Peetruse kuju. Sambaaluse sisse müüriti urnid Traianuse ja tema naise põrmuga. Sellest ausambast kui sõjaliste võitude sümbolist on inspireeritud olnud vägede ülemjuhatajate marssalikepid. Uuesti sai sammas Euroopas populaarseks renessansiajal.

Üks Traianuse sammast meenutav võidusammas asub Sankt Peterburis. Vene tsaar Nikolai I käskis selle püstitada tsaar Aleksander I auks, kelle valitsemise ajal saavutati võit prantslaste üle nn Isamaasõjas 1812. aastal.

Samba inseneriks kutsus tsaar Venemaale prantslasest arhitekti Auguste de Montferran´. Erinevalt Traianuse sambast on Aleksandri sammas (1834) raiutud ühest suurest graniitmonoliidist. 200 meest poleeris seda 5 kuud. Püterlaksi rabakivist samba tüvese kõrgus on 25,58 m ja kaal 704 t. Samba tipus on inglikuju risti ja ussiga. See on maailma kõrgem triumfisammas üldkõrgusega (koos inglikuju ja postamendiga) 47,5 m. Samba püstitamisel osales 2000 sõdurit ja 400 töölist, tõstmine kestis tänu puust püstituskonstruktsioonidele vaid 1 t 45 min. Kuigi sammas ei ole veel 200-aastanegi, on seda korduvalt restaureeritud mineraalide ebaühtlase paisumise tõttu (1838, 1860, 1912, 1963).

Eestis võrreldavat triumfisammast pole, kuid klassikalise samba motiivi on kasutatud mälestussambal Punaarmee terroriohvritele Pauluse kalmistul. Taasiseseisvunud Eestis korraldatud mälestusmärgi kujundamise konkursi võitis väliseesti arhitekt Helmut Ajango. Tema idee oli Eesti lipu värvides monument: antiikne sammas Carrara valgest marmorist, aluspjedestaal hukatute nimedega mustast dioriidist ja monumendi ääreks sinise glasuuriga keraamilised plaadid. 3-osalist sambatüvest katavad süvarihvadehkkannelüürid, samba kapiteel meenutab joonia stiili.

Joonis 1.5.9 Aleksandri sammas Sankt Peterburis

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 1.5.10 Stalinismiohvrite mälestussammas Tartus Pauluse kalmistul

FOTO: K. Nõmmela

Joonis 1.5.11 Romaani stiilis sammas Souillac' kirikus Prantsusmaal

FOTO: Public Domain via Wikimedia Commons

Sammas ei ole lihtsalt arhitektuurivorm, mõnikord on see kaetud figuur-reljeefidega, nt bestiasamba tüves on kaetud põimunud loomade kujutistega. Selliseid sambaid leiab romaani stiilis Moissaci ja Souillaci kirikutes Prantsusmaal. Sajandeid hiljem on suuremõõtmelisi monoliitsambad, mille pind on kaetud inimfiguuridega, raiutud Norras. Tuntuim Norra skulptor Gustav Vigeland kujundas Oslos skulptuuripargi, mille keskmes on monoliitgraniidist 17 m kõrgune obelisk kõrgusesse pürgivate inimeste kehadega. Obelisk on osa 850 m pikkusest kompositsioonist, millesse kuulub 192 graniitskulptuurirühma, kus on kokku 600 figuuri. Ta töötas selle kallal aastatel 1900–1943, et kujutada inimese eluringkäiku sünnist surmani.

Joonis 1.5.12 Oslo skulptuuripargis on kokku 600 figuuri

FOTO: Stephen Downes via flickr CC BY-NC 2.0

Joonis 1.5.13 Gustav Vigelandi monoliitsammas Frogneri pargis Norras

FOTO: Jean-Pierre Dalbera via Fotopedia CC BY 2.0

hr
TAGASI | ÜLES | EDASI