Avalehele | Kiviraiumine ajaloost praktikani | IMPRESSUM | LINGID

1.4 Kiviplokk ehituskonstruktsioonis

1.4.1 Töödeldud kiviplokkide kasutamine

Kaljuraie võimaldas inimesel raidkunstiga kujundada vaid kaljuseid paiku, elu toimus aga kõikjal. Lihtsam oli ehitada eluasemeid puust või nt põletamata savitellistest. Tavaliseks eluasemeks sellest piisas, kuid inimühiskonna arenedes kasvasid oskused kiviga ümber käia. Inimene õppis kive tahuma, suuri kiviplokke liigutama ja püsti panema.

Kiviplokke hakati kasutama ehitise konstruktsiooni osana, kividest laoti kaitsemüüre elukohtade ümber. Kiviplokkide paigutamist seotises ehk kindlas asetuses nihke all nimetavad ehitajad müüritiseks. Tavaliselt müürid valmistatakse ühesuurustest, kuuetahulistest tahutud kiviplokkidest, mis ei ole eriti suured. Kiviplokkide ühendamiseks ei kasutatud esialgu isegi mörti (kivistuvat segu, mis koosneb sideainest, peenest täitematerjalist ja veest). Kõige levinum sideaine oli varasemal ajal kustutatud lubi. Lupja saadakse kuumutatud lubjakivi kustutamisel veega. Tekkinud kaltsiumhüdroksiid ehk kustutatud lubi reageerib kergesti õhus leiduva süsinikdioksiidiga ja kivistub. Lubjamörti tundsid küll juba ka assüürlased.

Kreeka

Joonis 1.4.1 Mükeene «kükloopilised» müürid ja Lõvivärav

FOTO: Andreas Trepte via Wikimedia Commons CC-BY-SA-2.5

Joonis 1.4.2 Lõvivärav, detail. See oli üks kõigest kahest läbipääsust linnamüüris

FOTO: kurmbox via Fotopedia CC BY-SA 2.0

Umbkaudu XIV-XV saj eKr rajatud kindlustused Mükeene ülalinnas ja ümberkaudu ehitati stiilis, mida praegu tuntakse kükloopilisena – ehitistes ja müürides kasutatud jämedalt tahutud kiviplokid olid nii suured, et hilisemad kreeklased ei uskunud, et inimesed neid tõsta suutsid. Arvati, et tegu on kükloopide tööga (kükloobid olid Kreeka mütoloogia järgi ühesilmsed koletised). Peloponnesose poolsaarel asuval mäekünkal on säilinud mitme meetri paksuste kiviseintega kindlusemüürid, kuulus on nn valevõlviga lõvivärav.

Mükeene ümbrusest on leitud ka maa-aluseid kuppelhaudu.

Egiptus

Joonis 1.4.3 Giza püramiidid

FOTO: liber via Fotopedia CC BY-SA 2.0

Eriliseks plokkide ladumisega valmistatud ehitisteks on Vana-Egiptuse riigi aegsed suured püramiidid, mis olevat ehitatud vaaraode Cheops-Hufu, Hafra-Chephreni ja Menkaura-Mykerinose korraldusel.

Giza püramiidikompleksi püramiidide välisküljed laoti lubjakiviplokkidest, sisemised kambrid graniitplokkidest. Plokkide kaal varieerus 70 t ja 2,5 t vahel. Plokkide kihid ei ole ühtse paksusega, paksus kahaneb „ülakorrustel“, kuid teiste vahel esineb siiski paksemaid kihte. Arvatakse, et Suures püramiidis on 2,3 miljonit ilma sideaineta laotud plokki. Napoleon lasi arvestada plokkide mahtu ja sai võrdluseks müüri, mis ulatuks ümber Prantsusmaa, olles on ühe jala kõrgune ja ühe jala laiune (1 jalg= 0,3048 meetrit).

Klassikaliselt geomeetrilise kujuga püramiidid olid kaetud valge lubjakivikattega, mis enne kohale asetamist täpseks lihviti. Suurel püramiidil oli 115 000 vooderdusplokki, iga üksiku kaal 10 t. Vooder on säilinud vaid Hafra Püramiidi tipus. Ülejäänud voodrikivid tulid lahti 1301. aasta maavärina ajal ja neid kasutati hiljem Kairo hoonete ehitamisel. Kolmanda, väiksema püramiidi alaosa on kaetud punasest graniidist voodriplokkidega.

Giza püramiidid on valmistatud erakordselt täpsetes mõõtudes ja orienteeritud ülitäpselt taevakaarte järgi. Kui tavaliselt olid Egiptuse püramiidid vaaraode muumiate säilituspaigad, siis nende suurte püramiidide kambrid olid tühjad ja raidkirjadeta, kuid neis oli tühje sarkofaage.

Hiina

Joonis 1.4.4 6350 km kiviteed. Suur Hiina müür

FOTO: Trey Ratcliff via Fotopedia CC BY-NC-SA 2.0

Tavaliselt rajati kaitsemüüre kõrgendikele asulate ümber. Suur Hiina müür on aga eriline, sest kolossaalse pikkusega kaitserajatis on ühtlasi kivitee, mis kulgeb ühest Hiina otsast teise. Suur Hiina müür on 6350 km pikk, ehitust alustati umbes 214. aastal eKr, suur osa sellest valmis 10 aasta jooksul. Ehitust jätkati ka hiljem, eriti Mingi dünastia valitsemisajal (1368–1644). Müüri ehitati kaitseks põhja poolt riiki rüüstavate rändhõimude vastu. Erinevad müürilõigud olid ehitatud kohapeal kättesaadavamast materjalist. Paiguti koosnes see kokkukuhjatud mullast ja mätastest või kiviklibust, mis hiljem kaeti kivikattega või tellistega. Müür oli tavaliselt 7–8 m kõrgune, alt umbes sama lai kui kõrge, ülaltpoolt ahenev. Müüripealsel sillutatud teel mahtus kõrvuti sõitma 5–6 hobust. Tõsiste vaenlaste eest müür siiski Hiinat ei kaitsnud: Tshingis-khaani väed vallutasid riigi.

Joonis 1.4.5 Hiina müür

FOTO: yewenyi via Fotopedia CC BY-NC 2.0

Joonis 1.4.6 Kivitee ehitati kohapeal kättesaadavatest materjalidest

FOTO: DragonWoman via Fotopedia CC BY-NC-ND 2.0

Selliseid piki riigipiiri kulgevaid kaitsemüüre on tehtud Rooma riigi ajal ka Euroopas.

Joonis 1.4.7 Hadrianuse vall (Hadrian's Wall)
Šotimaal

FOTO: Vincent0923 via Fotopedia CC BY-NC-ND 2.0

Säilinud on Hadrianuse valli lõike nt Šotimaal, siiski ei ole see müür oma mõõtudelt võrreldav Hiina müüriga. Vana-Rooma keiser Hadrianus ei jätkanud oma eellaste vallutuspoliitikat, vaid asus kindlustama riigipiiri. Aastal 122 alustati Britannias Solway lahest Tyne'i suudmeni kulgeva 17 kindluse ja 80 väravaga Hadrianuse valli ehitamist. Müüri pikkuseks oli 120 km.

Lõuna-Ameerika

Lõuna-Ameerika eelajaloolised asulakohad Cuzco, Sacsayhuaman, Machu Picchu ja Tiahuanaco on väga omapärased, sest seal on näha erilist müürikivide raiumis- ja paigaldusviisi. Iga kivi on ise suuruse ja kujuga, kuid töödeldud sellest hoolimata naaberkiviga täpselt sobivaks. Kivid haakuvad üksteise külge ilma sideaineta.

Peruus asuv Cuzco on kunagine inkade riigi pealinn ning kogu Lõuna-Ameerika vanim pidevalt asustatud linn. Linn ehitati inkade püha looma puuma kujuliseks ning see asub 3300 m kõrgusel kausikujulises orus mägede vahel. Sacsayhuamanis Cuzco ümbruses asuvad olulised inkade eellaste aegsed varemed, mis ehitati umbes 1100. aastal. Varemete ajalugu on aga endiselt saladuslik. See ehituskunsti ime on võrreldav Machu Picchu omaga.

Joonis 1.4.8 12-nurkne kivi Sacsayhuamani kindluse müüris Cuzcos u. 1400–1500. Inkade kultuur

FOTO: Mirari Erdoiza via Fotopedia CC BY-NC 3.0

Joonis 1.4.9 Sacsaywamani müürid

FOTO: CokeeOrg via Flickr CC BY-NC-ND 2.0

Sellised omavahel tappidena haakuvate kiviplokkidega müürid on olnud maavärinakindlad. Kõvadest kivimitest raiutud müürikivid ei ole täisnurksed ning neil võib olla palju servi (nt 12), müüritis on ebakorrapärane mosaiik.

Inkade kindlustatud asula Machu Picchu ehitati valitseja Pachacuteci juhtimisel arvatavasti 15. sajandil. Machu Picchus on säilinud enam kui 200 hoonet, see on inka kultuuri tuntuim mälestis ja oluline sümbol.

Joonis 1.4.10 Machu Picchus ja selle ümbruses elas enam kui 1200 inimest

FOTO: Jesús Tejel via Fotopedia CC BY-NC-ND 3.0

Joonis 1.4.11 Machu Picchu kuulub alates 1983. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse

FOTO: szeke via Fotopedia CC BY-NC-SA 2.0

Video 1.4.1 Ehitusime Boliivias

Boliivias Tiwanaku linna lähistel asuvad templikompleksi Puma Punku varemed. Kiviplokid on töödeldud üliarenenud tsivilisatsioonile viitava kõrgtasemelise kivitöötlustehnikaga. Mõned kiviplokid on erakordselt suured, kaaludes 100 ja isegi 360 t, seetõttu on nende töötlemine ja kohaleasetamine mõistatus. Töödeldud kivi on graniit ning sellesse tehtud lõiked erakordselt täpsed ja keerulised. Koormuse jaotamise eesmärgil väheneb kiviplokkide suurus ülasuunas. Mõned uurijad peavad neid müüre hukkunud kõrgtsivilisatsiooni valmistatuiks, mis eksisteeris enam kui 10 000 aasta tagasi eKr.

/\ ÜLES /\

1.4.2 Kõige suuremad kiviplokid

Ida-Liibanonis Bekaa orus asub Baalbeki mille kivimurrust on leitud kaks 1200 t kaaluvat lubjakivist kiviplokki. Suurima mõõtmed on: pikkus 20–21 m, laius 4–5 m, kõrgus 4 m; kolm plokki on 800 t raskused. Seda maailma suurimat ehituskivi kutsutakse Raseda naise kiviks. Legend räägib, et keegi rase naine oli oma rahvale lubanud, et kui need tema eest kogu ta raseduse aja hoolitsevad, õpetab ta pärast lapse sündi neile, kuidas seda kivimürakat liigutada.

Roomlaste ehitatud Jupiteri templi seinast on leitud veel neli 300-tonnist plokki, mis arvatavasti on säilinud mõnest varajasemast ehitisest.

Joonis 1.4.12 Maailma suurim müürikivi kaalub 1200 tonni

FOTO: Ralph Ellis via Wikimedia Commons CC-BY-SA-3.0-2.5-2.0-1.0

Joonis 1.4.13 Jupiteri tempel Baalbekis

FOTO: CokeeOrg via Flickr CC BY-NC-ND 2.0

Joonis 1.4.14 Varemed Baalbekis

FOTO: CokeeOrg via Flickr CC BY-NC-ND 2.0

On mõistatus, miks kasutasid inimesed nii suuri kiviplokke! Tunduvalt lihtsam oleks teha üheainsa suure asemel mitu väiksemat. Oletatavasti ei olnud aga suurte plokkide liigutamine, transport ja üles tõstmine muistsetele inimestele nii suur probleem kui kivipindade tahumine efektiivsete metalltööriistadeta.

Üheks kõige suuremaks kohaleveetud kivirahnuks on Peterburis asuva Peeter I ratsamonumendi aluskivi. Selle 1782. aastal avatud monumendi hobune ja tsaarifiguur on pronksist, tuntuks on see aga saanud «Vaskratsaniku» nime all. Nii nimetas seda Venemaa kuulsaim luuletaja Puškin oma poeemis. Kiviraiujas äratab tähelepanu selle graniitkivist pjedestaal.selle kuju on siiski kiviraiujate poolt hoolsalt välja töödeldud.

Joonis 1.4.15 «Kõuekivi» vedu ja raiumine.
I. F. Schley gravüür J. M. Felteni joonistuse järgi

FOTO: I.F.Schley, Y.M.Felten. via Wikimedia Commons Public domain

Rändrahn, millest see tehti, oli looduses 13 m pikk, 6–7 m lai, 8 m kõrge, asus 5 m sügavuselt maa sees ja kaalus 1500 t. Kohalikud ingerlased nimetasid kivi «Kõuekiviks» (geoloogid pahandavad siiani Loode-Venemaa ainukese suure hiidrahnu eemaldamise pärast looduslikust keskkonnast!).

Monumendi asukohta Peterburis toodi see 8 versta kauguselt Lahta külast Soome lahe ligidalt. Kivi oli saanud välgutabamuse, mis oli jätnud sellesse 0,5 m sügavuse prao, praos kasvasid kased. Kivirahnu liigutamiseks oodati talve, mil soine maa külmuks. Kaljurahn kindlustati maasse löödud vaiadega ja kallutati vedamiseks sobivale alusplaadile. Allapoole keeratava külje pealt murti maha väljaulatuvad kiviosad, kamakas murti välgupragu mööda lahti. Kivi alla tehti neljast ristiasetsevast prussikihist alus. Prussikihi all olid nõgusad pronksplekiga vooderdatud puurennid, millesse käisid ümarad pronkskuulid. 400 mehe rammuga kallutati kaljurünk prussplaadile ja nihutati vee äärde, sealt aga laadimiseks uputatud pargasele ja Neeva jõge pidi monumendi asukohta.

Joonis 1.4.16 Peeter I monumendi avamine.
Graafika: A.K.Melnikov gravüür A.P.Davidovi
joonistuse järgi, 1782

FOTO: A.K.Melnikov, A.P.Davidov via Wikimedia Commons Public domain

Joonis 1.4.17 Peeter I monument

FOTO: basb via Fotopedia CC BY-NC-SA 2.0

Nihutamiseks kulus 2 aastat: 60–70 m päevas, 2 km kuus. Kogu aeg olid kivi otsas raiujad, kes andsid pronkskuju pjedestaalile ettenähtud vormi ja vähendasid raiudes tasapisi kivi kaalu. Kuigi kaljurahn oli tohutu, ei piisanud sellest ratsaniku alusplokiks – lisada tuli pealiskaudsel vaatamisel mitte märgatav väike lisaplokk.

hr
TAGASI | ÜLES | EDASI