Avalehele | Kiviraiumine ajaloost praktikani | IMPRESSUM | LINGID

1.3 Monoliitehitised

1.3.1 Koobas, kaljutempel

Inimese suhe kiviga on saanud alguse ka elu- või pelgupaiga otsingul. Koopad on looduse vormitud varjulised paigad kaitseks sademete, külma, kiskjate jm vaenlaste eest. Kuigi Eesti koopad on väikesed ja neid on suhteliselt vähe, on needki olnud inimeste pelgupaigaks. Tartu külje all Emajõe ürgoru serval Arukülas on punakasse liivakivisse uuristatud koobastik, täis rohkete sammastega labürinte.

Joonis 1.3.1 Piusa koopad

FOTO: Tpani via Wikimedia Commons CC-BY-SA-3.0

Käikude pikkus ulatub 30 meetrini, kõrgus on aga vaid 1,5 m. Arvatavasti tekkisid need koopad liiva väljauuristamise tagajärjel. Koobastik asub 10 hektaril ja on kuulus kalakivististe leiukoha ning nahkhiirte talvituskohana.

Piusa koopad on kunagised klaas- ehk kvartsliiva kaevandamiseks rajatud käigud. Ehituselt on tegu ristuvate ning paralleelsete koridoride süsteemiga: käike eraldavad lae toestuseks jäetud liivakivist sambad. Koobaste sambad on jämedad ja tavaliselt 2–3 m kõrged, aga on ka 10 m kõrguseid, mõned käigud on 100 m pikkused. Piusa liivakivi kuulub Ülem-Devoni Sventoi lademe Gauja kihistusse. Kõrgetes kaevanduskäikudes on esindatud kollakas- või pruunikashallid põimjas- või horisontaalkihilised liivakivid.

Elukohana kasutatavate koobaste kõrval köidavad kiviraiumiskunsti seisukohalt tähelepanu kaljusse raiutud templid. Nii töömahukaks ettevõtmiseks on inimesed eelistanud pehmemaid kivimeid, eriti liivakivi, kuid ehitisteks kasutatud liivakivim on siiski Eestis leiduvast tunduvalt kõvem. Niisuguseid kaljuhooneid on maailmas palju, tuntuimad on Egiptuses asuvad Abu Simbeli kaljutemplid.

Joonis 1.3.2 Abu Simbeli kaljutemplid, paremal Ramses II ja vasakul Nefertari tempel. Egiptus

FOTO: Holger Weinandt via Wikimedia Commons CC-BY-SA-3.0

Joonis 1.3.3 Makett näitab templi algset ja käesolevat asukohta. Nubia muuseum, Aswan

FOTO: By Zureks via Wikimedia Commons CC BY-SA 3.0

Joonis 1.3.4 Ramses II tempel. Egiptus

FOTO: Than217 Publik Domain

Vana-Egiptuse vaarao Ramses II (1290–1225 eKr) lasi Niiluse jõe teise ja kolmanda kärestiku vahele ehitada kaks templit: ühe enesekiituseks ja teise oma esinanaise kaunitar Nefertari auks. Templid jäid keskusest peaaegu 1000 km kaugusele. Praegu asuksid need Egiptuse ja Sudaani piiri lähedal. Ramses II templi fassaad on 36 m lai ja 32 m kõrge, selle ees on teda kujutavad enam kui 20 m kõrged kuju (4 tk). Ühe sellise skulptuuri pea varises maavärina tagajärjel kuju jalge ette. Templifassaadi taha on raiutud 9 m kõrge ja 50 m sügav saal.

Algne templi asukoht jäi ülespaisutatud Niiluse vete alla (Assuani 500 km pika pais-elektrijaama projekteerisid 1960. aastatel venelased). Et päästa ajaloolist mälestusmärki uppumisest, lõigati see 1036-ks umbes 22 t kaaluvaks plokiks, mis paigaldati nelja aasta jooksul uude asukohta endisest asupaigast 64 m kõrgemale. Ümberpaigutamisega tegeles 2000 spetsialisti paljudest riikidest, sh kiviraidurid Itaalia marmorikaevandustest.

Petra kaljulinn

Joonis 1.3.5 Petra kaljulinna klooster

FOTO: By Zureks via Wikimedia Commons CC BY-SA 3.0

Joonis 1.3.6 Petra kaljulinn

FOTO: Francisco Caire via Fotopedia CC BY-NC-SA 3.0

Tänapäeva Jordaanias, Surnumerest 80 km lõuna pool asuva Petra kaljulinna (petra tähendab kreeka keeles kaljut) rajasid muistsed nabatealased rohkem kui 2000 aastat tagasi. Linn oli liivakivikaljudesse raiutud Nabatea riigi pealinn. Oma arenenud kultuuri ja arhitektuuriga asus see karavaniteede sõlmpunktis. Petrat kirjeldatakse liivakivikaljude punaka tooni tõttu kui roosat ja roospunast linna. 106. aastal vallutasid selle roomlased. 363. aastal hävis suur osa linnast maavärina tõttu, pärast seda hüljati see järk-järgult. Uuesti avastati Petra alles 1812. aastal.

Petra aardekamber, Al Khazneh. Fassaad on 40 m kõrge ja 28 lai, kaljusse on raiutud kaks korrust, ukseava kõrgus on 8 m. Legendi järgi on siia maetud ka Egiptuse vaarao kuld, mille ta iisraellasi jälitades koduse varakambri röövimise hirmus kaasa oli võtnud.

Joonis 1.3.7 Al Khazneh ehk Petra aardekamber

FOTO: Bernard Gagnon via Wikimedia Commons CC-BY-SA-3.0-2.5-2.0-1.0

Joonis 1.3.8 Poeetiliselt on linna kirjeldatud «roospunase linnana, mis on sama vana kui pool maailma ajast».

FOTO: xyz_man007 via Fotopedia CC BY-NC-SA 2.0

Hiina

Datongi linna lähedusse Wuzhou mäeaheliku liivakivikaljudesse raiutud Yungangi grottide rida ulatub terve kilomeetri pikkuses idast läände. Tõeliselt suuri koopaid on 53, need moodustavad umbkaudu tuhat nišši ning mahutavad 51 000 raidkuju – jumalaid, deemoneid ja loomi. Hiigelkompleksi loomist alustati aastal 453, eeskujuks India budistlik kunst.

Joonis 1.3.9 Yungangi grottide rida

FOTO: Rudenoon via Fotopedia CC BY-NC-ND 2.0

Joonis 1.3.10 Grotid mahutavad 51 tuhat erinevat raidkuju

FOTO: Rudenoon via Fotopedia CC BY-NC-ND 2.0

Aafrika

Joonis 1.3.11 Bete Giyorgis, Püha Jüri kirik Lalibelas Etioopias. Pealtvaade

FOTO: Eileen S via Fotopedia CC BY-NC 2.0

Joonis 1.3.12 Vaade küljelt

FOTO: Raphaël Fauveau via Fotopedia CC BY-NC-SA 3.0

Etioopias on kaljusse raiutud 12 koptiusu kirikut. Põhja-Etioopias Lalibelas paiknev Bete Giyorgis, Püha Jüri kirik, on neist suurim. Sellele lähenedes tundub, nagu oleks ristikujulise plaaniga kirik maa sisse vajunud. Niisuguse mulje põhjustab asjaolu, et hoone on uuristatud tasapindse kalju sisse ülalt-, mitte mäekülje poolt. Kiriku ülaosa (katus) on kaljupinnaga ühel tasapinnal, hoone ümbert on kalju eemaldatud. Nii ümbritseb kirikut ületamatu kuristik. Kirikusse sisse pääseb vaid kaljusse raiutud tunneli kaudu.

Kaljusse raiutud mastaapseid ehitisi võib leida veel mitmetest paikadest maailmas, sõltuvalt kivimaterjali olemasolust. Siinkohal olgu nimetatud veel Malta, India, Türgi.

/\ ÜLES /\

1.3.2 Kaljuskulptuur

Kaljusid ei ole inimesed kasutanud ainult ehitiste sisseraiumiseks, neist on välja tahutud ka hiidskulptuure. Vana-Egiptuse Giza püramiidide juures asuv Suur Sfinks on raiutud lubjakivi koostisega aluskaljust. Kogu Giza (araabia Al-Jîzah) nekropol hõlmab 2000 m² suuruse ala murendiga kaetud lubjakiviplatoost, umbes 40 m kõrgusel Niiluse orulammist. Platoo jalamil kulges muistsel ajal kanal, mis eraldas viljaka lammi Liibüa kõrbest. Kanalit mööda toimetati haudehitiste jaoks kohale kive Niiluse vastaskaldalt või kaugel lõunas Assuanis asuvatest karjääridest.

Joonis 1.3.13 Suur sfinks ja Khafre püramiid

FOTO: Jose M. Rus via Fotopedia CC BY-NC-ND 2.0

Joonis 1.3.14 Vaade küljelt

FOTO: Barcex via Wikimedia Commons CC-BY-SA-3.0

See Suur Sfinks on lõvi keha ja inimese peaga. Egiptuse kivikunstis oli sfinksimotiiv laialt levinud, lõvikehalistel sfinksidel võis olla ka nt kotka või oina pea: tavaline oli, et pikad sfinksiallleed ümbritsesid teid.

Lubjakivikaljust Giza Suur sfinks oli kunagi punaseks värvitud. Selle suurus on võrreldav 6-korruselise majaga (kõrgus 20 m ja pikkus 73 m). Sfinksi näo kõrgus on 5 m, laius 4,1 m, nina pikkus 1,71 m. Sfinksi väljaraiumisel kujunes kaljusse hobuserauakujuline süvend (vt ka Bete Giyorgis kiriku ehituse lugu eelmises peatükis). Et kõrbelises kliimas lendub tuultega alati liiva, täitub sfinksi ümbritsev süvend sellega kiiresti: ajaloos on olnud mitmeid kordi, kui liivast ulatus välja ainult sfinksi pea. Arvatakse, et nimetatud kaljukoloss pärineb Egiptuse Vana riigi püramiidide ajast 2520–2494 eKr, kuid sfinksi kehal olevate vihmauhtejälgede tõttu on arvamusi, et see võib pärit olla veelgi varasemast perioodist kuni 10 500 aastat eKr.

Sfinksi pea on kehaga võrreldes ebaproportsionaalselt väike, seetõttu oletatakse, et pärast esialgse pea lagunemist on raiutud välja uus ja väiksem. Samuti ole võimatu, et algselt oli inimpea asemel tavaline lõvipea. Ka ajahamba lagundatud kehaosasid on üles laotud kivimüüri sarnaselt. Ajaloost on kindlasti teada, et Tutmosis IV ajal 1401–1391 eKr kaevati sfinks liivast välja ning pea taastati vaarao näojoontega.

Väiksemaid Egiptuse sfinkse kui kunstiajaloo haruldusi on riigist palju välja veetud, meile lähim asub 1832. aastast Peterburis Neeva jõe kaldapealsel kohaliku kunstiakadeemia ees. Vaatamata põhjamaiselt külmale ja niiskele kliimale ei ole sel senini lagunemistunnuseid.

Sfinksikujutist on kasutatud ka Eesti raidkunstis. Tartus Raadi kalmistul on skulptor Anne Rudanovski kavandatud ning kiviraidur Rein Karuse raiutud hauakuju. Uhke lõvilakaga sfinksi näojooned meenutavad lahkunut.

Ameerika

Joonis 1.3.15 George Washington, Abraham Lincoln, Thomas Jefferson ja Theodore Roosevelt Rushmore' mäe monumendil Los Angeleses

FOTO: Dean Franklin via Fotopedia CC BY 2.0

Palju lähemast ajaloost, eelmisest sajandist on pärit Ameerika Ühendriikide presidente kujutav graniitne kaljukoloss. Black Hills`is asub Mount Rushmore´i graniitne kaljumägi, mis kujutab nelja presidendi – George Washingtoni (portree valmis 1930), Thomas Jeffersoni (1936), Theodore Roosvelti (1937) ja Abraham Lincolni (1939) portreed. Praegu 18 m kõrgused (nina kõrgus 6 m, suu laius 5 m) graniitkaljuportreed oli kavas raiuda välja vööstsaadik, kuid töö jäi lõpule viimata. Täismõõdus valmiskujud oleks võinud olla 140 m kõrgused. Asukohavaliku otsustas mäe peeneteraline graniitkoostis.

Joonis 1.3.16 Kiviraidurid Rushmore' mäe
monumendil aastal 1932

FOTO: Rise Studio, Rapid City, S. Dak. via Wikimedia Commons Public domain

Skulptor Gustav Borglum alustas oma unistuste projekti teostamist 1927. aastal, olles 60 aastat vana, ja töötas sellega elu lõpuni (Borglum suri 73-aastaselt). Presidentide pead valmisid ükshaaval. Kavandid olid tulevasest kivitööst 12 korda väiksemad: mõõtmiseks oli kipsportree peal kraadijaotustega plaat, küljes liigutatavad ja mõõtkavaga tähistatud mõõdulatid; nende küljest alla rippuvate nööride abil oli võimalik fikseerida näo tähtsamad punktid. Samasugune konstruktsioon, kuid mõõtkavalt 12 korda suurem, asus kalju otsas väljaraiutava pea kohal.

Selline mõõtmisviis võimaldas suurte masside eksitusteta mahalõhkamise kaljult. Kui vajalikud punktid olid kaljupinnal leitud ja sügavused kivile märgitud, puuriti kaljusse suruõhuperforaatoritega sügavuspunktid, varuks jäeti 15 cm. Puurijad ja perforaatorid rippusid trossi otsas. Et puurile surumiseks tuge saada, kinnitati kaljusse kaks polti, nende küljes olev kett oli puurija isteseljatoe taga pingule tõmmatud. Suuremad kivimassid lõhati dünamiitlaengute abil, irrutatud kiviprahi kaal hinnati olevat 450 000 t. Suurematest kaljupragudest ja värviviirgudest suudeti hoiduda, ainult Jeffersoni ülahuule kohale tuli pudeneva põldpao tõttu paigaldada asendustükk, mis kinnitati sulaväävli abil.

Raiduriteks olid kohalikud kiviraidurid ja kaevurid, kes olid tuttavad raietööga, kuid polnud harjunud viibima 2000 m kõrgusel merepinnast. Polnud veel ka kõvasulamist puuriterasid: XX sajandi alguse puuriterad nüristusid kiiresti ja spetsiaalselt tööle võetud sepa ülesanne oli neid pidevalt teritada.

Ameeriklaste kaljukolosside valmistamise tuhin jätkus. Skulptor Korzak Ziolkovski juhtimisel raiuti valmis legendaarse Pöörase Hobuse (indiaanipealik) ratsafiguur. Indiaanlased olid saanud valitsuse käest lepingu järgi maad igaveseks ajaks kasutamiseks, kuid kullaotsijad tungisid nende valdustesse sellegipoolest. Pöörane Hobune võitles kullaotsijate vastu Black Hillsi maadel. Selle kaljukolossi kõrgus ja laius on 172 m.

Hiina

Joonis 1.3.17 Leshani Buddha kuju, Hiina

FOTO: Chi King via Fotopedia CC BY-NC-SA 2.0

Aasia budistliku kultuuri piirkonnas on samuti silmapaistvaiks kolossaalsed budakujud. Hiinas valmis 803. aastal suur Leshani Buddha, hiiglaslik kaljust tahutud budakuju Sichuani provintsi lõunaosas Leshani linna lähedal, Minjiangi, Dadu ja Qingyi jõgede ühinemiskoha juures. Kuju on 71 m kõrgune ja kujutab istuvat Maitreya Buddhat, käed põlvedel.

Afganistan

Joonis 1.3.18 Bamiani budad

FOTO: Alexander Burnes via Wikimedia Commons Public domain

Praeguse Afganistani territooriumil Bamiani provintsis olid kaljusse raiutud kaks Bamyani Buddha kuju VI sajandist (kõrgus 35 m ja 57 m). Kaljukolossid olid algselt kullaga kaetud ning loodud kaljusse uuristamise teel. 2001. aasta kevadel lasi islamiorganisatsioon Taliban need 1500 aastat vanad mälestised õhku, hoolimata kõrgetasemelistest rahvusvahelistest palvetest.

Joonis 1.3.19 Bamyani Buddha aastal 1963 ja pärast 2001. aasta õhkimisi

FOTO: Zaccarias via Wikimedia Commons CC-BY-SA-3.0

Joonis 1.3.20 Päikesetõus Bamiani orus. Afganistan

FOTO: AfghanistanMatters via Fotopedia CC BY 2.0

hr
TAGASI | ÜLES | EDASI