Avalehele | Kiviraiumine ajaloost praktikani | IMPRESSUM | LINGID

1.2 Kiviaeg

1.2.1 Tööriistad

Kiviaja algust dateeritakse kivist tööriistade leidude järgi, mis ulatuvad aega umbes 2,5 miljonit aastat tagasi. Arenenumas inimühiskonnas lõppes see ligikaudu 4000 aastat tagasi, kauges eraldatuses elavate džunglisuguharude juures võib see praegugi jätkuda. Kiviaja lõpuks loetakse metallist tööriistade kasutuselevõtmist.

Kiviajal valmistati tööriistu ka luust, sarvest ja puust. Nõusid õpiti valmistama keraamikast. Orgaaniline materjal hävineb looduses kergesti, seetõttu on arheoloogid andnud ajastule nime kõige püsivama tööriistamaterjali järgi.

Kiviaeg kestis umbes 3 miljonit aastat. Darwini järgi arenesid selle aja jooksul ahvilaadsetest esivanematest tänapäeva inimese sarnased Homo sapiens'id ning tekkis inimühiskonna sugukondlik kord. Ajajärgu lõpus sündisid esimesed riiklikud ühendused. Kiviaja jooksul elas inimkond üle suured kliimamuutused, sh jääajad ja kliima soojenemise. Kliimamuutustele vastavalt muutsid inimesed elupaikasid.

Joonis 1.2.1 Obsidiaanist nooleots

FOTO: Public Domain

Esimesed tööriistad olid «leidriistad», looduslikult ümarakujulised munakad ehk veerkiviriistad tampimiseks. Hiljem õpiti nendest munakatest kildu välja lüües teravaid tööservi tekitama. Niisuguseid tööriistu kasutati mitmesaja tuhande aasta jooksul. Inimkonna arenedes õppis inimene tulekivikamakast peenikesi kivitükikesi, nn lõivusid ära lööma. Sel viisil korduvalt kilde eemaldades tehti peos hoitavaid teravaservalisi pihukirveid. Kahelt poolt kamakat eraldatud teravaservalisi killukesi kasutati kraapimiseks ja lõikamiseks.

Lõhestatud kiviliistakutest teravaservalised riistad olid kõõvitsad, uuritsad, nuga ja nooleots. Uuritsaga lõigati ja uuristati luud, sarve, sel oli kivikillust eenduv tera. Kõõvitsad on vaid mõne sentimeetri suurused kivikillud, millel oli üks või mitu teravat serva. Nendega puhastati nahku, tasandati puitesemete pindu, roogiti kala jne. Pihukirveid võidi kasutada loomade tükeldamisel või söödavate juurikate väljakaevamisel, kuid nendega polnud võimalik nt jahti pidada. Mõnikord oli sellisel kirvel mugavamaks käeshoidmiseks luust ümbristupp.

Joonis 1.2.2 Kõõvits. Hispaania, Douro org, Valladolid

FOTO: José-Manuel Benito Álvarez CC-BY-SA-2.5

Riistamaterjaliks sobisidki paremini niisugused kivid, mille sai küljest muljumise või löömisega kiviliistakuid eraldada. Kildude eemaldamise teel riistade valmistamist ja teritamist nimetatakse lõhestustehnikaks. Kiviriistade materjaliks oli tulekivi, obsidiaan, kiltkivi jm kristalsed kivimid. Tööriistu valmistati suuremate kamakate küljest löödud kildudest, mõnikord sellega töötlemine piirduski. Toorikute edasist teritamist nimetatakse retuššimiseks: väiksemad killud löödi uuesti lahti või suruti need lahti mingi teraviku abil.

Joonis 1.2.3 Pihukirves. Äärtel on näha väiksemate kildude eemaldamist. Hispaania, Douro org

FOTO: José-Manuel Benito Public domain

«Tulekivi» on ränikivi rahvapärane nimetus, mineraloogidele on see kivim, mis koosneb mineraal-kaltsedonist (vahaja läikega peitkristalne SiO2). Tulekivid on tekkinud lubja- või kriitkivimitesse settinult, neid leidub ebakorrapäraste mugulatena, kivi murdepind on karpjas. Esialgu saadi seda tööriistamaterjali veekogude kallastelt, kuid juba keskmisel kiviajal kaevandati seda Inglismaal, Prantsusmaal, Poolas jm. Tulekivi leidus ka Eesti aladel, peamiselt Kesk-Eestis. Must kvaliteetsem kivimaterjal toodi kohale Leedu ja Valgevene aladelt, kus paljanduvad kaltsedoni sisaldavad kivilademed.

Riistamaterjaliks oli ka tugevam, kuid raskemini töödeldav kvarts. Lääne-Eestis on leitud riistu punasest kvartsporfüürist.

Lõhestustehnikas valmistatud kiviriistu õpiti kinnitama puust või luust varre külge. 1– 2 cm pikkuseid tulekivitükikesi, mis torgati puust või luust käepideme lõhedesse, nimetatakse mikroliitideks. Need võisid olla lõikeriistadeks aga ka nt nooleotsteks. Makroliidid on suuremad kiviriistad nagu kirkad, talvad, kirved.

Talb on tööriist, millega lõhestati või vooliti puitu, mõnikord oli see nõgusa kujuga, et õõnestada puuõõnt. Esialgu ei osatud kivisse auke puurida ja seetõttu seoti kirvetera hoopis varres oleva augu külge.

Hilisemal kiviajal õpiti kivi puurima, selleks kasutati vibunööriga keerlema pandud õõnsat luud (toruluu). Luu ja pöörleva luuserva vahele puistati märga liiva, mis kulutas kivisse ümmarguse süvendi. Süvendit uuristati võrdselt tööriistatooriku (nt kirve) mõlemalt poolelt, kuni puurimissüdamik lahti tuli. Puurimisele ja kildude äralöömisele lisaks osati kivi lihvida liiva ja teise kivi peal. Ka luust ja sarvest esemeid lihviti liivakiviplaadil. Alguses lihviti ainult tööriista tera, hiljem terve kirves. Neil lihvitud kirvestel oli ka varretusauk. Eestis on leitud niisuguseid lihvitud ja auguga vene- ehk paadikujulisi kirveid paarsada. Sageli olid need uraliitporfüür-kivimist, talvaterad olid sagedasti kiltkivist.

Kiviaja lõpupoole asusid inimesed põllundusega tegelema. Sellest ajast on leitud varre otsas risti asetsevaid kivikõplaid. Vanimad metallriistad on tömbid ja sarnanevad kujult kiviriistadele. Hiljem leiti uutele materjalidele otstarbekam vorm. Eestis olid kiviriistad kasutusel kõrvuti pronksriistadega. Lõplikult tõrjus kiviriistad tagaplaanile alles raua kasutuselevõtt.

Viljakasvatusega seoses hakati vilja jahvatama. Esialgu hõõruti kiviplaadil olevad viljaterad peeneks käes hoitava kivikera abil. Rauaajal hakati tuld lööma tuleraua ja tuluskivi abil, sädemest süüdati puuseenest valmistatud tael. Tuluskivid olid ovaalsed ja neid kasutati alepõllunduse rajamisel. Neid valmistati tihti kvartsist või kvartsiidist. Kaltsedoni ehk tulekivi kasutati hilisemal ajal veel tulelukuga püssides, tulelöömiskive kasutati tule süütamiseks kuni XIX sajandini.

Eestis peetakse kiviaja lõpuks II aastatuhande keskpaika eKr, kui võeti kasutusele esimesed pronksriistad, seega 3500 aastat tagasi.

Joonis 1.2.4 Yapi saare kiviraha võis olla kuni 4 m
läbimõõduga kivi

FOTO: Eric Guinther CC-BY-SA-3.0

Hämmastav on, et veel pisut enam kui 100 aastat tagasi olid kivid käibel rahana. Karoliinide saarestiku Yapi saarel kasutasid mehed kivimünte, mis sarnanesid suuruselt ja kujult veskikividele. Nende nn fei-ketaste läbimõõt võis ulatuda 5 meetrini ja nende hankimiseks tehti mitmesaja miili pikkusi merereise teisele saarele, kus leidus sobivat lubjakiviliiki aragoniiti. Kiviplaate murti metallriistadeta ja toimetati kanuude järel pukseeritavate parvedega kodusaarele. Suure kivikettast raha eest võis veel 1900. aastal osta naise, kanuu ja sea.

/\ ÜLES /\

1.2.2 Kiviaegne kivitöötlemistehnika

Kiviaegne kivitöötlemistehnika kujunes ja arenes primitiivsete tööriistade valmistamisega, kivist tööriistad hõlbustasid ju igapäevaelu. Esimeste väikesemõõduliste tööriistade valmistamine nõudis kivikildude väljamurdmisoskust löögi või survega, seejärel õpiti ära lihvimine ja nn torupuurimine õõnsa luu ja liiva abil. Nii valmistati tööriistu, ent igiammustest aegadest on säilinud ehitisi, mis seisavad koos hiigelmõõtudega kiviplokkidest.

Tänapäeva kiviraidur ei kujuta ette tööd teras- ja kõvasulamriistadeta, millele lüüakse terashaamriga, või kasutatakse meislile löömiseks hoopis suruõhuhaamrit. Eelajaloolistel kivitahujatel selliseid tööriistu polnud. Pehmemat kivi purustati kõvema kivimi kamakatega, mida taoti ja pilluti vastu kivipinda tükkide eraldumiseni. Kivipinna nõrgestamiseks kasutati ka tule ja vee abi. Ebavajalik konarus kuumutati tule abil kuumaks: kuumenedes kivi pind paisub, sisemine osa jääb aga lühiajalisel kuumutamisel külmaks – nii tekivad kivikihtide vahel pinge ja mõrad. Järgnes kiire jahutamine veega ja purustamine kivikamakaga.

Raieriistadeks kõlbasid kõvemad sitked kristalsed kivimid, nagu nt gneiss, diabaas, porfüriit. Edasi sai enam-vähem sirgeks taotud kivipinda töödelda liiva abil lihvides. Ploki eraldamiseks vajalikku vertikaalset pragu kivimurrus sai samuti tule, vee ja tagumise abil esile kutsuda. Settekivimeid iseloomustavad kihtidevahelised praod – nendesse taoti kuivast puidust kiilud, seejärel kiile niisutati ning puukiilude paisumine murdis kiviploki kihtipidi lahti.

Inimene õppis kivi tükeldama, lõhestama, kihthaaval lahti murdma ja tahuma juba 35–10 000 aastat tagasi ning lihvima, poleerima 10–5000 aastat eKr. Väiksemate tükkide lõikamiseks kasutati esialgu õhukese kivilehe (tihe kiltkivi) servaga hõõrumist edasi-tagasi, vahele puistati liiva. Pottsepakedra leiutamisel sai kedra alusplaadile kinnitatud kiviplaadist kivilihvimise käi.

Vana-Egiptuse I dünastia ajal IV–III saj eKr võeti kasutusele pronkspeitel, pronkslehega saag. Arvatakse, et pronkssaelehe ja pronkstorupuuri sisse oli sulatatud või taotud korundi, teemandi, berülli, topaasi või mõne muu kõva mineraali kristalle, igal juhul on lõigatud ja puuritud väga kõvu kivimeid. Nii saadi sarkofaagitoorikud ja basaltplaadid Hufu püramiidi.

Iidsete aegade kivitöötlemiskunst tundub nüüdisaegsele inimesele seletamatu ja salapärane. Kuidas sai hiigelsuuri kiviplokke suurte vahemaade taha transportida, püsti tõsta ja suurte ehitiste otsa panna?

Joonis 1.2.5 Kirvepead. 2700 eKr, Šveits

FOTO: See page for author CC BY 3.0

hr
TAGASI | ÜLES | EDASI